Lauri Hussar: bensiinijaamata tulevik

Olerexi tankla. Foto: Ants Liigus

Kui tihti saame endale öelda, et oleme tulevikku näinud? Tõenäoliselt mitte sageli ja üldjuhul on kujutlus sellest saanud tekkida mingi idee, mõttevälgatuse või leiutisega seoses. Möödunud suvel kogesin seda, kui silmasime sõpradega Eesti põhjarannikult kõige kummalisema kontuuriga laeva, mida eales olime näinud, kirjutab meediakoolitaja Lauri Hussar. 

Otsustasime lähemalt vaatama minna ning selgus, et tegu ongi igas mõttes külalisega tulevikust, ehk maailma esimese eksperimentaalse vesiniklaevaga Energy Observer. Laeva tööpõhimõte on lihtne: päikese ja tuule abil toodetakse elektrit, mille toel omakorda toodetakse veest vesinikku, mis paneb seejärel liikuma laeva elektrimootorid. Aluse päikesepaneelid ja tuulegeneraatorid annavad laevale futuristliku ilme, kuid samavõrd muljetavaldav oli vaikus, millega laev elektrimootori toel merelaineid kündis.

Tõenäoliselt olid meie näoilmed seda ilmaimet nähes samasugused nagu nendel švaabidel, kes aastal 1886 vaatasid Karl Benzi ja Gottlieb Daimleri esimesi sisepõlemismootoritega autosid. Ka toona valitses maailmas millegi uue ootus, leiutisi tuli kui küllusesarvest ja usk tehnoloogia kõikvõimsusesse näis kõigutamatu.

Sisepõlemismootoritel, mis olid juba seljatanud aurumootori, tuli pidada maha esimene suurem heitlus elektrimootoriga, millest väljuti auväärselt võitjana. Kuigi toonaste elektriautode kohta öeldi, et tegu on sujuvalt liikuvate, vaiksete ja mugavate sõiduvahenditega, sai saatuslikuks vabadus, mida sisepõlemismootor suutis pakkuda, elektriauto aga oma piiratud sõiduulatuse ja pika laadimisperioodiga mitte. Ja mis seal salata, üha võimsamaks ja häälekamaks muutuvad sisepõlemismootorid mõjusid oluliselt macho’likumalt, mis sobis igati toonasele ostujõulisele kliendile, kelle jaoks auto oli ka staatuse sümbol.

Tänapäeval, mil akutehnoloogia on kõvasti arenenud, on sisepõlemismootorile uuesti kinnas visatud. Kinnast viskavad ka uued tehnoloogiad, nagu näiteks taastuv- ja vesiniktehnoloogia. Vajadus uute energiakandjate järele on karjuv. Kuigi viimastel aastatel on leitud uusi naftamaardlaid, terendub palju vähem kui sajandi pärast ressursside lõppemise tõttu fossiilsete kütuste tootmise drastiline vähenemine. Tegu on taastumatu ressursiga, mille kasutamise keskkonnamõjud on hiiglaslikud.

Taastuvate biokütuste tootmine on samavõrd küsitav, kuna kurnab meeletutes kogustes põllumaad, lisaks veel selle põletamisel tekkiv õhusaaste.

Uutele tehnoloogiatele kiire ülemineku kriitikud leiavad sageli, et need pole veel valmis või on nende eesmärgid teostamatud. Üks levinumaid hoiakuid on näiteks, et akude tootmisest tekkiv ökoloogiline jalajälg olevat suurem kui nafta puurimisest ja põletamisest tekkiv saaste. Lisaks apelleeritakse sellele, et tänapäevase aku tootmiseks vajalike metallide kogus on piiratud, mistõttu ei peaks seda tehnoloogiat eelisarendama. Kujutame aga ette, et sisepõlemismootori pioneeridele oleks samuti öeldud, et ressurss on piiratud ja tehnoloogiat ei maksa arendada. Sellisel juhul oleks ka suur osa tehnoloogilisest revolutsioonist jäänud olemata.

Kuigi elektritranspordi kriitikud peavad seatud eesmärke hullumeelseteks ja hirmkalliteks, oleks alternatiiv eesmärke üldse mitte seada veelgi hirmutavam.

Škoda juhtiv elektriautode strateeg Jil-Katharina Mahler ütles eelmisel nädalal Tallinnas, et tema hinnangul on aastal 2030 pooled müüdud uutest autodest kliimaneutraalsed ning valdav osa nendest täiselektrilised sõidukid. Muuhulgas märkis ta, et kuna vesiniktehnoloogia kasutamine on väikeautode puhul liiga kallis, jääb akutehnoloogia sõiduautode puhul tõenäoliselt primaarseks rohkem kui kümnendiks. Oma osa selles prognoosis mängivad kindlasti ka Euroopa Liidu kliimapoliitika ja autofirmadele kehtima hakkavad karmid CO₂ nõuded. See sunnib neid arendama elektrilisi ja hübriidsõidukeid, mille heitmete tase on minimaalne või olematu. Kuigi elektritranspordi kriitikud peavad seatud eesmärke hullumeelseteks ja hirmkalliteks, oleks alternatiiv eesmärke üldse mitte seada veelgi hirmutavam. Vaevalt et sisepõlemismootori arendamisel on efektiivsuse saavutamisel veel kuhugi edasi minna, kuid elektriajamiga seotud võimaluste põld on mitu korda laiem.

Ma olen nõus ka akadeemik Tarmo Soomerega, kes leiab, et uute tehnoloogiate nagu vesiniktehnoloogia kasutuselevõtt on oluline, kuna energia salvestamine võib selle teha liiga kalliks, kuid võimalik, et efektiivselt toimiva energialahenduse saavutamiseks tuleb läbida vaheetappe ning tõenäoliselt on ka akutehnoloogia kümne aasta pärast tunduvalt efektiivsem kui tänane.

Meenutame kasvõi seisu kümne aasta eest, mil sõna «elektriauto» kõlas pigem kui ulme. USA ikoonilisim president John F. Kennedy ütles kuumissiooni programmi avalikustades, et USA ei tee seda sellepärast, et see on kerge, vaid põhjusel, et see on raske. Kui astuda oluline ja pingutust vajav samm, mis aitab märgatavalt vähendada õhusaastet, siis ei saagi see olla kerge. Kui sellega kaasneb moodsamate ja efektiivsemate tehnoloogiate kasutuselevõtt, on see suur hüpe inimkonnale. Üks on selge – tossutamine lõppeb varem või hiljem niikuinii ning meid ootab bensiinijaamata tulevik.