Ühe käe ja ühe jalaga taksojuht: mul pole elus midagi tegemata jäänud

Erki õed rääkisid, et tema sünnipäevad on alati samasugused: see toimub kodus ja kohal on väga palju inimesi. Foto tehtud umbes kümme aastat tagasi koduõuel. FOTO: Erakogu Foto: Erakogu

Lapsepõlves põetud haigus muutis pooled Erki jäsemed kasutuks, kuid see teda ei takista ja ta hüppab ühel jalal kas või mitu korda tuletorni tippu.

Eestis elab tuhandeid liikumispuudega inimesi, kes ei tunne iial näiteks jooksmisest tekkivat joovastust. Ometi elavad nad, sära silmis, ja inspireerivad teisi. Ühe sellise inimesega kohtusin mõni nädal tagasi teel töölt koju taksos. Sõidukit juhtis ta ühe käe ja ühe jalaga. Küsisin kohmakalt, mis juhtus. Mees vastas ootamatult avatult ja ausalt.

«Poolteiseaastasena põdesin meningiiti,» ütles Bolti sildi all töötav Erki, kes eelistab oma perekonnanime avalikustamata jätta. Kuna ta ei saanud õigel ajal ravi, tabas teda tüsistusena lastehalvatus. Tal on kõik jäsemed küljes, aga parem käsi ja jalg ei ole juhitavad. See ei takista tal teha talutöid, juhtida autot, reisida tuhandete kilomeetrite taha või viia sõbrannasid tuletorni tippu.

Sõiduriistaks on tal isiklik 2013. aasta automaatkastiga Volkswagen, millega ta sõidab hommikuti kodukohast Raplast Tallinna. Töötamist alustab ta kohe Raplast: tavaliselt tuleb juba tee peal mõni pealinna suunduv tellimus. Neile klientidele on Erki tuttav taksojuht, kellele ta ei pea oma olukorda uuesti selgitama.