Kaarel Kotkas juhib üht Eesti kiiremini kasvavat ja lootustandvamat idufirmat Veriffi. Kuigi ta oleks võinud aastate eest firma maha müüa ja elu lõpuni rantjee elu elada, lükkas ta suure Silicon Valley tehnoloogiafirma kuldse pakkumise tagasi. «Oh sind lolli!» ohkas nii mõnigi kogenum ettevõtja selle peale.
Kuid hiljem vabandas ja leidis, et noormehel on julgust ja selgroogu. Veelgi enam, ta on suutnud firma sama võimsalt üles ehitada siinsamas Eestis.
Ehkki Kaarel võiks oma suurte saavutuste peale «ära tõusta», on ta inimesena soe ja usaldav. Ta ei pelga tunnistada, kui palju on maapoisina lehmadelt õppinud. Ta meenutab, kuidas pidi Veriffi alustades guugeldama, kuidas inimesi viisakalt vallandada. Hoolimata noorest east on ta aru saanud, et kogu aeg pole võimalik tippvormis olla. «Oli aegu, kus magasin ainult kaks tundi ööpäevas. Siis hakkas pilt ähmastuma küll. Tundsin, et see pole see Kaarel, kes ta võiks olla...»
Kasvasite üles Hiiumaal, Emmaste külas. Miks on tillukeses kohas parem üles kasvada kui Tallinnas?
Ma ei vahetaks oma lapsepõlve Hiiumaal mitte millegi vastu. Seal oli kõik hästi aus ja siiras. Mul ei olnud arvutimänge, aga mul oli näiteks vana Žiguli, millega võisin põllu peal ringi kimada.
Hiiumaal veedetud aja erilisusest sain aru, kui Tallinnasse gümnaasiumisse tulin. Siis kuulsin ma esimest korda sõna «viitsima». Näiteks ütlesid klassikaaslased, et nad ei viitsi kodutöid teha. Mulle oli see võõras. Maal talus üles kasvades polnud sellist võimalust, et jätan loomadele heinad viimata, sest ma ei viitsi. Ma teadsin, et neil polnud muud varianti oma toitu kätte saada.
(Unistavalt): Jah, kui need lehmad vaid teaks, kui palju nad mulle õpetanud on. See oli suurepärane töökasvatus – on teatud asjad, mis on vaja lihtsalt ära teha. Kõike jõuab, kui sa tahad.
Arvestades, kuhu olete praeguseks jõudnud, pole te vist endiselt sõna «viitsima» ära õppinud.