:format(webp)/nginx/o/2019/01/08/11701693t1hbe8a.jpg)
/nginx/o/2019/09/20/12577672t1hf95b.jpg)
Pealtnäha vaid laste mänguasjana näiv arheoloogiline leid võib tegelikult olla midagi hoopis tähenduslikumat, kirjutab arheoloog Erki Russow.
Tallinn 800: murtud jalaga hobune Toompealt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sageli leidub arheoloogiliste leidude seas esemeid, mis kutsuvad vaatajas kohe esmapilgul esile äratundmisrõõmu ning annavad võimaluse asjaga vahetult, läbi isikliku kogemuse suhestuda, sest oleme midagi samalaadset ise käes hoidnud või isegi kasutanud. Kuid selline mulje võib olla petlik ja see, mida me oma silme ees näeme, on algselt otstarbelt hoopis midagi muud, kui oskame ette kujutada. Ka Tallinna arheoloogilise ainese seas leidub küllaga näiteid, kus esmane arvamus ja hilisem tuvastus erinevad.
/nginx/o/2019/09/20/12577672t1hf95b.jpg)
Kindlasti on üks selliseid 1995. aastal Toompealt Kohtu tn 4 päästekaevamistel päevavalgele tulnud väike pronkshobune. Küllap tuleb enamikule esimesena pähe mõte, et selline miniatuurne hobu kuulus mõnele lapsele, kes on lelu mänguhoos kaotanud. Säärane arvamus ei ole iseenesest vale, sest tõepoolest, üsna sarnaseid savist suksusid kohtab aeg-ajalt Lääne-Euroopa 12.–14. sajandi linnade ja linnuste kultuurkihis, kuid Eestis seni siiski veel mitte. Sellist tõlgendust toetaks seegi, et nii hiliskeskajal kui ka varauusajal mängisid Tallinna lapsed tõesti tinahobuste ja -sõduritega, mille kõige hiljutisemaks näiteks on mullu Kalamajast leitud 15. sajandi ratsu. Kuid Kohtu tänava pronkshobust kasutasid algul ennekõike täiskasvanud ning alles jäseme kaotanuna võis ta mänguasjaks muutuda.
/nginx/o/2019/09/20/12577673t1haa39.jpg)
Tillukesed metallist loomakujukesed ei ole Eesti arheoloogilises aineses täiesti tundmatud. Pronksist koera- ja hobusekujulisi esemeid on varem leitud muinasaja lõpu (s.o 10.–12. sajandi) kalmetest ja linnustelt, valdavalt Lääne- ja Saaremaalt. Viimased kümmekond aastat on neile detektorileidudena lisa toonud, vahel mõne aardega koos, teisal maabumisel maha pudenenud vallasvara seast, ning taas pärinevad leiud suures osas Eesti rannikupiirkonnast. Just need hiljutised avastused kinnitavad oma leiukonteksti kaudu eseme esmast otstarvet, mis on juba varem Skandinaavia arvukate paralleelleidude kaudu teada olnud.
/nginx/o/2019/09/20/12577675t1h5435.jpg)
Vastus peitub nimelt loomakeste kaalus – suur osa sellistest kujukestest on pisut üle kaheksa grammi rasked, fotodel kujutatud kogukamad Toompea ja Võrkla leiud aga 200 grammi ringis. Need arvud sobivad hästi viikingiaegse Skandinaavia kaalusüsteemi, kus veidi üle kaheksa grammi tähistas öörtugit, kolm öörtugit vastasid omakorda öörile (u 25 g) ning kaheksa ööri ehk ümmarguselt 200 grammi moodustas marga.[1] Seega on kõnealused pisikesed pronkselukad kaaluvihid, mida kõige otsesemalt toetab Kolga loomakese (8,26 g) taust: ese leiti koos kaalu ja vihtidega, millest ülejäänud, tõsi küll, esindavad n-ö klassikalisi tünnikujulisi kaalupomme, milliseid esineb ka Tallinna vanemate leidude seas – Härjapea jõe suudmest, Roosikrantsi tänava asulast, Tallinna lahest leitud kaupmehekastist jne. Miks on lihtsakoelise kaaluvihi asemel vahetevahel eelistatud loomakujulisi raskusi, polegi seni veel ühest selgitust saanud. See võis olla seotud uskumustega, sümboliseerida hoopis elitaarset kultuuri [2] ning põhjendusi leidub veelgi.
/nginx/o/2019/09/20/12577676t1hc913.jpg)
Kaugelt lihtsam on aga selgitada kaalukomplektide ja üksikute mõõduühikute suhteliselt sagedast leidumust muinasaja lõpu ja keskaja arheoloogiliste leidude seas. Põhjus peitub toonases majanduses, kus arveldamine toimus hõbedas ning mündile löödud pilt oli sageli teisejärguline – esmatähtis oli väärismetalli kaal, mitte pidevas muutuses olnud raha nimiväärtus. Ja nii vajas iga kaupmees, aga ka paljud teised, kes puutusid kokku kaubavahetusega, isiklikku kaasaskantavat kaalukomplekti. Sestap pole imestada, et peale kaaluhobuse on Toompealt leitud ka ühe samaaegse kaalukausi katke.
Toompea pronkshobune pole huvitav leid mitte ainult oma otstarbe poolest, vaid tema taustalugu peidab veel üht-teist põnevat. Nimelt kuulub siinne kaaluhobu loomakujuliste kaaluvihtide viimase põlvkonna (valmistati u 1280.–1370. aastate vahel) sekka, milliseid valmistati suure tõenäosusega Norras Oslo piirkonnas – sealt kandist leitud pronkshobuste, -koerte ja -härgade kontsentratsioon on siiani suurim. See viitab ilmselt sellele, et Norra kuningavõim üritas toona reguleerida riigi kaalumajandust, mida tõendaks muu seas seegi, et tihti on kujukestele sisse pressitud tibatilluke „H“, mille kohal troonib vahel kroon. See on ilmne viide kuningas Håkon V-le, kelle valitsusaeg jäi 14. sajandi alguskümnendeisse. Et samasuguseid pronkshobuseid on Norra, Taani ja Rootsi kõrval leitud ka Islandilt ja Gröönimaalt, pole ühtset kultuuri- ja võimuruumi arvestades üllatav. Ent väga üksikud 13. sajandi lõpu ja 14. sajandi alguse leiud Mandri-Euroopast – Brügge lähedalt Sluisist, Stralsundist (sarnane Toompea leiuga) ja Wismarist – osutavad tolleaegsele kaubavahetusele Lääne-Skandinaaviaga, milles hansakaupmeeste kõrval osalesid ka norralased.
Kas eeltoodu võiks tõendada, et millalgi 13. sajandi lõpus viibis Tallinnas Toompeal hooletu Norra kaupmees, jääb alatiseks teadmata, nõndasamuti nagu seegi, kas kaotatud tagajalaga suksu leidis edaspidi tee mõne lapse pihku. Kindel on aga see, et nii nagu põrsast ei tasu kotis osta, ei saa ka (pronks)hobuse olemusest aru pelgalt peale vaadates – ikka tuleb enne otsustamist põhjalikult vaagida.
1 Kaaluühikute kohta vt nt Ivar Leimus, Raha Eestis AD 1200. Margad, nogaatad ja oseringid. – Tuna 2002, 4, lk 39–46.
2 Koerakujuliste vihtide kohta vt nt Tõnno Jonuks, Hobused või koerad? – Tõnno Jonuks, Kristiina Johanson, 101 Eesti arheoloogilist leidu. Tallinn 2017, lk 150–151.