Eesti koondisel ei läinud käimasolevatel Euroopa meistrivõistlustel hästi, viis mängu tõid viis kaotust. Tõid palju emotsioone, suu puhtaks rääkimist, kohatist pahameelt ja samas leppimist. Crețu ütles eile pärast Tallinna saabumist korraldatud pressikonverentsil, et ta tundis juba aasta eest: mängijad vajavad veel paremaks saamiseks uut inimest, uut energiat. Oli loogiline, et rumeenlasest juhendaja ei lahkunud kohe tol hetkel, mil ta seda tundis, vaid nüüd, mil Euroopa meistrivõistluste tsükkel Eesti koondise jaoks sai läbi.
Kahjuks tõi mängunädal Hollandis negatiivset nii tulemuste mõttes kui ka mitmes muus aspektis. Varasematel aastatel Eesti võrkpallile nii palju andnud Crețu ei suutnud raskustesse sattunud meeskonda enam aidata. Tegelikult on võrkpall Eestis ju hiilgavas seisus, kui tiitlivõistluse finaalturniirile jõudnud tiimi ebaõnnestumine nii tugevaid reaktsioone tekitab! Ning pole halba heata: juhtunu osutas ka kitsaskohtadele ja sellele, millises suunas võiks püüda edasi liikuda.
Peale võrkpalliliidu peavad ka paljud teised spordiorganisatsioonid sel aastal Eestis mõtestama, mida treener sportlastele üldse tähendab. Igas arengu faasis peavad treenerid hoolealuseid juhendades nii-öelda ise nuppudele vajutama. Lastetreeneri ja riigi koondise peatreeneri tööülesanded on täiesti erinevad. Hea treener on hooliv, hea inimestetundja ja näeb tervikpilti.
Tippspordis, kus üle maailma on sportlaste tehniline ja taktikaline ettevalmistus sageli üsna võrdsel tasemel, saab üha enam määravaks vaimujõud, psühholoogiline ettevalmistus. Crețu tüüris varasematel aastatel Eesti mitmel korral Euroopa liiga, samuti Maailmaliiga kolmanda divisjoni võiduni. Tähendab: ta oskab hoolealuseid motiveerida ja neile tugevat vaimu süstida. Ta oli piisavalt karmi käega ja kehtestas oma mängureeglid, mis kõigile alati ei sobinud. Tänavune aasta läks aia taha ning on selge, et midagi juhtus – võib-olla tuli Crețul endal lagi ette.