Eesti võrkpallielus lõppes eile üks peatükk: pärast kuut aastat töötamist lahkus meeste koondise peatreeneri kohalt rumeenlane Gheorghe Crețu. Võrkpalliliit sai raske ülesande leida samaväärne asendaja, kes suudaks meie esindustiimi jätkuvalt edasi viia.
Juhtkiri: Crețu näitas treeneri rolli tähtsust
Eesti koondisel ei läinud käimasolevatel Euroopa meistrivõistlustel hästi, viis mängu tõid viis kaotust. Tõid palju emotsioone, suu puhtaks rääkimist, kohatist pahameelt ja samas leppimist. Crețu ütles eile pärast Tallinna saabumist korraldatud pressikonverentsil, et ta tundis juba aasta eest: mängijad vajavad veel paremaks saamiseks uut inimest, uut energiat. Oli loogiline, et rumeenlasest juhendaja ei lahkunud kohe tol hetkel, mil ta seda tundis, vaid nüüd, mil Euroopa meistrivõistluste tsükkel Eesti koondise jaoks sai läbi.
Kahjuks tõi mängunädal Hollandis negatiivset nii tulemuste mõttes kui ka mitmes muus aspektis. Varasematel aastatel Eesti võrkpallile nii palju andnud Crețu ei suutnud raskustesse sattunud meeskonda enam aidata. Tegelikult on võrkpall Eestis ju hiilgavas seisus, kui tiitlivõistluse finaalturniirile jõudnud tiimi ebaõnnestumine nii tugevaid reaktsioone tekitab! Ning pole halba heata: juhtunu osutas ka kitsaskohtadele ja sellele, millises suunas võiks püüda edasi liikuda.
Peale võrkpalliliidu peavad ka paljud teised spordiorganisatsioonid sel aastal Eestis mõtestama, mida treener sportlastele üldse tähendab. Igas arengu faasis peavad treenerid hoolealuseid juhendades nii-öelda ise nuppudele vajutama. Lastetreeneri ja riigi koondise peatreeneri tööülesanded on täiesti erinevad. Hea treener on hooliv, hea inimestetundja ja näeb tervikpilti.
Tippspordis, kus üle maailma on sportlaste tehniline ja taktikaline ettevalmistus sageli üsna võrdsel tasemel, saab üha enam määravaks vaimujõud, psühholoogiline ettevalmistus. Crețu tüüris varasematel aastatel Eesti mitmel korral Euroopa liiga, samuti Maailmaliiga kolmanda divisjoni võiduni. Tähendab: ta oskab hoolealuseid motiveerida ja neile tugevat vaimu süstida. Ta oli piisavalt karmi käega ja kehtestas oma mängureeglid, mis kõigile alati ei sobinud. Tänavune aasta läks aia taha ning on selge, et midagi juhtus – võib-olla tuli Crețul endal lagi ette.
Tegelikult on võrkpall Eestis ju hiilgavas seisus, kui tiitlivõistluse finaalturniirile jõudnud tiimi ebaõnnestumine nii tugevaid reaktsioone tekitab!
Selles ei saa treenerit süüdistada. Liigutav hüvastijätt mängijatega, tundeküllased sõnad ja pisaratega võitlemine pressikonverentsil – Eesti ja eestlased on Crețu südames võitnud erilise koha.
Rumeenlasest loots seadis lati kõrgele ja võrkpalliliidul pole lihtne talle järglast leida. Tahaks uskuda, et alaliidu juhid konsulteerivad enne otsuse tegemist põhjalikult ka juhtmängijatega, et saada teada, mis oli lõpuni hästi ja mis mitte nii hästi. See on väärt info, mille pealt saab teha järgmist otsust.
Võrkpall pole sugugi ainus ala, kus treenerivahetus käsil. Korvpalliliidul on meeste koondise peatreeneri valimine jõudnud lõppjärku ning sealgi on sama teema: kõik olulised tahud tuleb hoolikalt läbi kaaluda. Viimase kuu jooksul on juhendajat vahetanud olümpiapääset ihkavad sõudjad ja vehkleja Katrina Lehis, mõni kuu tagasi sai uue pealiku jalgpallikoondis.
Tihti on Eesti sportlastele ette heidetud nõrka mentaalset ettevalmistust. Crețu näitas, et heast treenerist on selles vallas kõvasti abi.