Koletise tõus ja langus

Dokumentaalkaader: Noor Harvey Weinstein oma kabinetis. Miramaxi hiilgus oli veel ees, aga kuritööd juba toimusid. Foto: Kaader filmist

Hollywoodi produtsendist Harvey Weinsteinist rääkiv dokumentaalfilm on julm ja jäle kogemus. Mingitpidi isegi õudusfilm, ehkki loomulikult igasuguseid ilgusi ekraanil ei näidata. Küsimus on selles, kuidas need aastate ja aastakümnete eest toimunud sündmused vaatajani tuuakse.

Ettearvatavalt on filmis palju intervjuusid, rääkivaid päid, sest kroonikakaadreid pole toimunust mõistagi olemas. Ka sajad fotojäädvustused New Yorgi Kuuenda avenüü klubiukse ees toimunud kähmlusest, kus Weinstein kõmureporterit diktofoni kätte saamiseks rusikaga vastu pead tagus, suudeti jäljetult kaduma panna. Sest tema on selle linna šerif, nagu mees ise korduvalt kiitles.

Film algab Hope D’Amore’iga (ärge otsige, tegemist polegi filminäitlejannaga), kes puutus Weinsteiniga kokku siis, kui too Buffalo linnas (NY) alles kontserdikorraldamisega tegeles ning kohe selle dokumentaali võtmes oma tõelist palet näitas. D’Amore lootis Weinsteini kutse peale jala meelelahutustööstuse glamuurse ukse vahele saada, aga sattus hoopis hotellituppa, kus kogukas promootor end talle ähkides peale surus.