Kümme minutit merel, mis otsustasid, kes elab ja kes sureb

Kolmveerand sajandit tagasi Läänemerel laevahukust pääsenud Dolorice Raud töötas ligi kuus kümnendit raamatupidajana. Pildil oma kodus Tallinna kesklinnas. Foto: Remo Tõnismäe

Pühapäeval möödub 75 aastat päevast, mil Vene lennukite rünnak põhjustas ajaloo ohvriterohkeima laevahuku Läänemerel. Dolorice Raud, kes tragöödia ajal oli kõigest 15, on ilmselt ainus pääsenud eestlastest, kes tänini elab.

KATKEND LOOST:

Kella 11 paiku juhtuski see, mida ohvitserid olid peljanud: idast hakkas kostma mootorite mürinat. Need olid Punaarmee lennukid, ja neid oli palju – 17. Osa noist, kahemootorilised torpeedo- ja pommituslennukid, oli saadud relvaabina USA-lt.

Dolorice hakkas isaga mööda algelist treppi lastiruumist tekile ronima. «Treppidel lamasid ka haavatud, seega pidime nendest lihtsalt üle astuma,» kirjeldab ta. Just sellal, kui ta trepil liikus, käis kõva mürakas.

Sõjaajaloolase Hanno Ojalo andmeil olid «Stalini punakotkad» rünnanud konvoid madallennul peaaegu laevamastide kõrgusel. Saksa õhutõrjekahurite meeskonnad andsid tuld, kuid teadaolevalt ühtki lennukit ei tabanud. Ojalo teada tabas venelaste üks torpeedo Moero masinaruumi ja kaks lennukipommi lõhkesid õlitankides.

Kui Dolorice tekile jõudis, tõdes ta, et laev on juba kreenis. Ühtlasi oli tekil rahvast palju vähemaks jäänud. Ta oletab, et paljud hüppasid merre, sest kõlasid hoiatused, et kui laev vajub põhja, tekib veekeeris, mis tõmbab kõik endaga kaasa.

Ühtäkki märkas Dolorice, et ta isa lamab tekil selili. Tal oli süda haige. Ema oli kummardunud tema kohale. Dolorice hõikas neile, et «hüppame!». Aga ema vastas talle, et on isaga kaua koos elanud ja koos temaga ka sureb. Korraks keeras Dolorice pilgu kõrvale, mere poole, ja kui tagasi vaatas, siis seal, kus äsja olid olnud ema ja isa, polnud enam kedagi.

Nad olid kreenis tekilt vajuva ahtri suunas libisenud.

Kohe libises ka Dolorice kõrgelt alla. Ja kukkus vette.

Moero vajus, ahter ees, põhja vähem kui kümne minutiga pärast torpeedotabamuse saamist.