Martin Laine: käed eemale «woltidest ja boltidest»

Wolti kuller. Foto: Liis Treimann

Kultuuriminister Tõnis Lukase (Isamaa) seisukohad on aegunud, kitsarinnalised, ühiskonna arengut pärssivad ning ütleksin, et suisa ksenofoobsed.

Lukas leiab muu seas, et «woldid ja boldid» on viimas meid eesti keele ja kultuuri hävinguni, sest nutirakenduste kaudu pakuvad teenust inimesed, kes keelt õieti ei oska. Keeleinspektsioon väljendas seejärel soovi ametnike armeed laiendada, et kullereid ning taksojuhte aktiivsemalt kottima hakata.

Moodsate nutirakenduse võlu nimelt peitubki selles, et klient sisestab info rakendusse ning teenuse osutaja saab selle sealt kätte universaalses keeles, et anda vastu parim võimalik teenus. Geniaalne süsteem, mida isegi tihti just välismaal viibides keelebarjääri tõttu kasutan.

Nii on näiteks toidu kojutoomise teenus muutunud nii lihtsaks, et kulleriks palgatakse ka kurttummasid. Uber pakub võimalust autojuhilt vaikust paluda, sest kõnelemine pole vajalik.

Eelkirjeldatu annab omakorda võimaluse ühiskonda panustada ka neile, kes seda muidu teha ei saaks. Nii-öelda tööampsudena õpingute või töö kõrvalt, puudest, päritolust või keeleoskusest hoolimata. Moodne tehnoloogia seob ühiskonnakihid kokku ning koostoimimine, arenemine ja ka ka lõimumine toimib efektiivsemalt.

Nüüd selgub, et tegemist on probleemiga.

Leian, et keeleinspektsioon, kuigi igati tähtis amet, peaks oma tegevuse 21. sajandi muutuvas maailmas tõsiselt üle vaatama. Ma ei arva seda üksi.

Keeleinspektsioon, kuigi igati tähtis amet, peaks oma tegevuse 21. sajandi muutuvas maailmas tõsiselt üle vaatama.

Ka ÜRO inimõiguste organid on korduvalt selgitanud, et meie keeleseadus on diskrimineerivalt jäik ning takistab inimeste võimalusi võrdväärselt ühiskonda panustada.

Kindlasti leiavad sama tihti meie auks ja kuulsuseks nimetatud iduettevõtted, kelle hinnangul ülereguleerimine ning «võõraste» stigmatiseerimine piirab selgelt ettevõtlusvabadust.

Mõistan vastuseisu globaalsetele arengutele. Eesti keel ja kultuur on väiksuse tõttu siiski tohutult haprake ja vajab kaitset.

Samas leian, et ühtse ühiskonnana arenemine ning võrdsete võimaluste pakkumine just meie keelt ja kultuuri arendabki. Kuigi vestlus pole otseselt vajalik, pole ma ühegi immigrandiga rohkem emakeelt kõnelenud kui mõne Aafrika päritolu toidukulleriga, kes näebki enda töös võimalust eesti keele oskust arendada.

Minu teada on laekunud inspektsioonile vähemalt kolm kaebust ühelt inimeselt Wolti toidukullerite kohta, kes tegelikult eesti keelt oskasid. Nõnda selgub, et kliendile oli ilmselt vastuvõetamatu hoopis kulleri päritolu või nahavärv.

Vaat see on nähtus, mis ühe kultuuri tegelikult hukatusse viib.