Juhtkiri: hea ilma tööturupoliitika

Raha. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

«Kui mul oleks pangakontol piisavalt raha, et kasvõi mõnda aega ära elada, tuleks ma praeguselt töölt kohe ära.» Ilmselt on paljud millalgi nii tundnud või vähemalt kuulnud kedagi nõnda ütlemas.

Kuna Eesti inimene elab valdavalt palgapäevast palgapäevani ehk ilma säästudeta, ei lahkuta vanast töökohast enne, kui uus leitud. Muudmoodi poleks lihtsalt võimalik katta igapäevaseid elamiskulusid. Laen tahab ju maksmist, kõht täitmist.

Töötuskindlustushüvitist saab vaid siis, kui töölt ei minda ära enda algatusel, näiteks pärast koondamist. Kui inimene tahab teatud põhjusel aga ise ära tulla, tuleb hüvitisest suu puhtaks pühkida.

Kümme aastat tagasi, kui arutati töölepinguseadust, kirjutati tegelikult eelnõusse sisse töötuskindlustushüvitise maksmine ka juhul, kui inimene lahkub töölt poolte kokkuleppel või omal soovil. Mäletatavasti läksid majanduses asjad hapuks ning mõttest loobuti. Nüüd on teema taas päevakorras.

Ettepaneku eestvedaja, tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu ütleb, et töösuhted muutuksid seekaudu paindlikumaks ja töötegija saaks suurema vabaduse. Eelkõige annaks see võimaluse loobuda ebasobivast tööst teadmisega, et uue plaani tegemiseks jääb mõtlemisaega.

Loomulikult kaasneksid sellise «vabatahtliku töötusega» teatud ohud. Olukord tööturul on pingeline, töökäsi pole lihtsalt piisavalt. Siiski sunnib kehtiv süsteem «vabatahtlikult töötuid» tööle naasma.

Seega ei saa välistada, et hüvitise nimel oldaks valmis ka petma. Lükkama ametlikult edasi järgmist töösuhet, näiteks tehes hüvitise perioodil tööd mustalt. Tõsi, skeemitamisi toimub ka teiste toetustega. Seni oleme siiski ühiskonnana kokku leppinud, et näiteks vanemahüvitise üleüldine mõju on sedavõrd oluline, et mingil määral toimuvad petmised pole piisav põhjus selle lõpetamiseks. Kas seda saaks ka praeguse ettepaneku puhul väita?

Raha on küll odav, kuid majanduse tipul olles ei maksaks ülemäära uljaid plaane seada.

Küllap kannustab ametnikke selle ettepaneku juures lihtne fakt, et töötuskindlustusereserv paisub mõne aasta pärast juba pea miljardieuroseks. Teadupärast on see reserv riigi jaoks väike hoiupõrsas, mille raha likviidsuse säilitamise nimel kasutatakse.

Ent selle asemel, et seda raha hoolega kulutama hakata (olukorras, kus abivajajaid on ju mõneti tarvis juurdegi tekitada), võiks siis juba töötuskindlustushüvitise määra alandada. Jah, kindlasti peavad reservid ajas mõnevõrra kasvama, sest eriti praegu kasvavad hoogsalt ka inimeste palgad. Kuid praeguse prognoosi järgi on kohustuste ja maksutulu summa 40 miljoni euroga plussis.

Iseenesest tunnistab ka Maripuu, et niigi pingelise riigieelarve juures ei ole uued kulutused ilmselt valitsuse jaoks esimese tähtsusega teema. Küsimus on, kas see tähtsus ajas tõusma peakski. Raha on küll odav, kuid majanduse tipul olles ei maksaks ülemäära uljaid plaane seada. Seda liiati olukorras, kus rahvusvaheline olukord muutub üha rahutumaks ning meiegi peaksime olema valmis aegadeks, mil abivajajaid on senisega võrreldes tunduvalt rohkem.