Tasapaks ja prügine teatripilt

• Miks ma seda vaatan?
• Eesti teatri prügi
• Mida head näidati?
• Kuhu edasi?

Eestis tehakse väga palju teatrit, kuid mida need ilusad ja uhked arvud tegelikult tähendavad, kas teater on kriisis?

Eelmisel aastal käidi Eestis teatris 1,2 miljonit korda. Kasvanud on nii etenduste kui ka uuslavastuse, samuti teatritegijate-rühmituste arv. 2011. aastast on teatrikülastuste arv ületanud maagilise miljoni piiri. Käesoleva aasta arvud ennustavad, et peaaegu kõik statistilised näitajad on jätkuvalt tõusuteel, seega võime ka aasta pärast nentida, et eestlaste teatriarmastus on enneolematult suur, suhtarvult jääme alla ainult Islandile.

Aga mida see arv iseenesest näitab? Miks on aina tugevamalt tunne, et kvantiteet kasvab ja kvaliteet kaob?

Tartus toimunud Eesti teatri festivalil Draama nentisid nii teoreetikud kui ka praktikud, et meil tehakse liiga palju teatrit, et keegi ei jõua vaadata ja samas nagu polegi tegelikult midagi eriti vaadata.

Omamoodi kõnekas on seegi fakt, et septembri keskpaigas jäävad teatriauhindade žürii liikmed, olles ära vaadanud suure osa sel aastal esietenduvatest lavastustest, soovituste jagamisel kidakeelseks.

Mitte et rahvusvahelisel teatripäeval ei jagataks auhindu, ei, seda kindlasti mitte, aga esile tõusvaid kunstiteoseid saab neist üheksast kuust välja noppida vähem, kui on kahel käel sõrmi, ja mitme žürii peale kokku. Kusjuures uuslavastusi on aastas üle 200!

Mida teha?

Kuna teatritegemiseks pole vaja kusagilt luba taotleda, siis niikaua kui jätkub publikut ja tegijate õhinat, ei näi õhupall lõhki minevat.

Liiga palju teatrit poleks ju iseenesest halb, kui see ei tooks kaasa kiirustamist ja ka rahapuudust, aga ennekõike ideede nappust, samuti on probleemiks ületöötanud näitlejad-teatritegijad. Ühe lavastuse mängukordade arv on aina väiksem, kusjuures etenduste arv pole sugugi seotud lavastuse kvaliteediga. Tagajärg on, et head asjad lahustuvad keskpärases.

Kokkuvõttes on tekkinud olukord, kus kõik rapsivad, et ellu jääda ja mitte pildilt kaduda. Eriti hull on noorte olukord, sest lootus saada mõnda püsitruppi on peaaegu olematu, seega tuleb erialase tööga äraelamiseks «toota» teatrit üsnagi põlve otsas. Mis iseenesest pole ka midagi enneolematut, eriti kui vaadata maailma konteksti, aga Eestis on ületoodetud teater (ja teater, mis ei saa laiemat tähelepanu, mida tehakse esialgu vaid oma mõttekaaslaste seltsis ja lootuses, et keegi kunagi märkab) siiski uus nähtus.

Sest kui palju uusi vaimseid väärtusi aastaga juurde toodetakse, kui palju näeme laval uusi ideid? Enamasti ikka töötavate ideede kordamine ja kordamine. IVAR PÕLLU

Kui noored anded kiiresti kustuvad, on loomulikult kurb. Kuid veelgi kurvem on see, et meil on kadunud märkimisväärne seltskond omapäraseid ja tugevaid keskealisi ja ka keskeale lähenevaid näitlejaid – nad ei leia praeguses teatrisüsteemis rakendust, pakutavad tööd ei inspireeri ja nii ongi nad teinud valiku, loobudes teatritööst ning pühendudes näiteks baarmeni ametile, põllumajandusele või lihtsalt kodus olemisele. Aga sisimas pole nad tegelikult teatrile käega löönud, neil on energiat ja ideid, kui oleks vaid kindel koht.

Just seetõttu on väga vaja, et Sakala 3 teatrimaja ideed ei kaoks ajaloo prügikasti. Suurte riigiteatrimajade kõrval või ka teatrimajade sees peab olema ruumi püsitrupiga-püsirahastusega otsingulisema vaimuga tegijatele, kes saaksid pühenduda ning innustaksid ja tõmbaksid kaasa ka nn vanu olijaid (hea näide on Vanemuises toimunu: koos mõni aasta tagasi liitunud noortega ja Tiit Palu kunstilisel juhtimisel on see teater ellu ärganud, Vanemuisest ei vaadata enam mööda, neid võetakse tõsiselt).

Minul pole teadmisi ega kogu informatsiooni, seega ei saa ma jagada õpetussõnu, kuidas riik ja teatriüldsus saaksid ühendada või peaksid ühendama jõud, aga olen veendunud, et ühiselt tuleb otsida võimalusi. Ennekõike peab teatrimaailmas olemas tahe. Tahan loota, et viimase aja (tegelikult pikema ajavahemiku) sündmused on olnud piisavalt alameerivad, et ühiselt tegutseda.

Miks ma seda vaatan?

Draama festivalil toimunud noore režii kohtumisel sõnastas Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro Eesti teatri ühe probleemina nn tasapaksuse. «On piisavalt paks küll, aga täiesti tasane,» lausus Saro.

«Laval on professionaalsed näitlejad, kes mängivad väga hästi, lavastaja on teinud oma töö väga professionaalselt, samuti kunstnik ja valguskujundaja, aga mida see etendus meile kui vaatajatele ütleb? Juba aastakümneid on Eesti teatris probleem see, et meil on palju professionaalset teatrit, aga see ei ütle meile kui vaatajatele mitte midagi või kõnetab minimaalselt.»

Saro on avastanud, et olemas on teatrimudel, kus vaatajat pole üldse vaja, lavastajal ja näitlejatel on endal piisavalt huvitav olla. Seda näeb harrastusteatrites, aga ka kutselises teatris võib vaatajal tekkida küsimus: miks ma siin olen, mis asja seal laval aetakse?

Saro möönis, et paljudele teatrisõpradele valmistab tuska, et noored lavastajad tahavad teha head teatrit, aga see hea teater asetub samasse kaanonisse Elmo Nüganeni või Priit Pedajase lavastustega. «See on tõesti väga hea teater, aga meil on seda juba päris palju,» lausus Saro ja julgustas noori lavastajaid leidma oma tee, olgu esteetilise või maailmavaatelise, samas mitte unustama ära vaatajat saalis.

Meil on palju professionaalselt teatrit, aga see ei ütle meile kui vaatajatele mitte midagi või kõnetab minimaalselt.
Tartu Ülikooli teatriteaduse professor ANNELI SARO

Kas see tasapaksus, mida on nimetatud ka kriisiks, ongi uus normaalsus? Sest kui tulla tagasi eelmisel nädalal avalikustatud statistika juurde, siis ju on peaaegu võimatu väita, et publik on ära unustatud. Ikkagi 1,2 miljonit külastust aastas. Me ju ei käiks teatris, kui seal oleks halb või igav? Publiku-uuring on näidanud – vägagi lihtsustatult –, et paljuski käiakse teatris ka sellepärast, et «nii peab, nii käitub kultuurne inimene».

Ja isegi kõige keskpärasemast etendusest leiab midagi, millega end lohutada, õigustada pileti ostu. Uue kombena levib teatrisaalides komme aplodeerida püsti seistes – need inimesed ei tõuseks ju püsti, kui poleks kogenud midagi head, näinud armastatud näitlejat, kuulnud vähemalt üht lohutavat lauset.

Isiklikult võin kinnitada, et pole näinud ühtegi etendust, milles poleks võimalik mõnda näitlejat või kunstnikutööd, valgustust vms esile tõsta… Teatris on alati midagi head. Kasvõi see, et etendus lõppeb. Alati.

Eesti teatri prügi

Tänavuse Draama festivali korraldas Tartu Uus Teater eesotsas kunstilise juhi Ivar Põlluga. 2018. aastat parimaid teatritöid koondava ja uut teatrimõtet tutvustada sooviva festivali plakatil oli prügimägi, mängupaikade ees seisid suured punast värvi prügikonteinerid.

Festivali saatvas raamatus küsib Ivar Põllu, kas Eesti parima teatri festivali ja prügi vaheline seos on meelevaldne. «Selles pole hinnangut, pigem on see lihtsalt vaade. Lõpuks on kogu teater lihtsalt mälestused, prügi ja ajalugu,» kirjutab Põllu.

«Midagi laval olnust ja kasutatust saab taaskasutada, aga ikkagi, prügijuga, mis eesti teatri menu taga vookleb, on meeletu. See on uskumatu teatripopulaarsuse teine tahk. Me teame, et publiku arv on viimsel aastal jäänud stabiilselt kõrgeks, kuid lavastuste ja etenduste arv, millega seda saavutatakse, kasvab. Seega ka prügijuga, ükskõik kui säästlikud on eelarved. Ja mitte ainult füüsilise prügi, vaid ka vaimse. Sest kui palju uusi vaimseid väärtusi aastaga juurde toodetakse, kui palju näeme laval uusi ideid? Enamasti ikka töötavate ideede kordamine ja kordamine. Publiku arv on laes, selle kaudu ka rahavood, aga selle hetkelise heaolu hoidmiseks peab tegema järjest rohkem tööd.»

Teatritegijad on segaduses, nad otsivad oma keelt, vahendeid, katsetavad uusi vorme, kuidas teha aastal 2019 teatrit, on küsimus, millele polegi vastust.
HEILI SIBRITS

Põllu küsib, mis saab edasi, ja vastab: «Kaua me suudame hoida ühte ja hoida arve laes? Kas leiutame uued rahastamismeetodid ja uuendame eesti teatrit või pigem vaatame, mida teeb meiega suunatud evolutsioon, kus enamik ressursse ehk siis sisendenergia läheb ajalooga majadesse ning ilmselt liiguvad sinnapoole ka ajud ja lihased. Nagu ikka, aga alati teisiti.»

Tõene peegelpilt

Tänavune Draama õnnestus, sest kavva valitud lavastused peegeldasid tõetruult praegust teatripilti. 16 lavastusest viis olid nn suurtelt riigi-linnateatritelt: Vanemuine (2), Tallinna Linnateater (2) ja Endla (1). Nende kõrval olid programmis suuremate erateatritena Tartu Uus Teater (2), VAT Teater, Von Krahli Teater, R.A.A.A.M. ja Sõltumatu Tantsu Lava. Kavast ei puudunud ka uued tulijad Must Kast, Kelm, Paide Teater ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ning Taarka Pärimusteater.

Kui veel statistikat teha, siis ülekaalus oli eesti (nii uus kui ka vana) dramaturgia, maailmakirjandust esindasid Giovanni Boccaccio «Dekameron», Antoine de Saint-Exupéry «Väike prints» ja Florian Zelleri «Mineku eel». See-eest leidis kahelt kavalehelt Andrus Kivirähki (Tammsaare «Elu ja armastuse» dramaturgia autor, lisaks tema enda «Ussisõnad») nime.

Kaks lavastust oli Aare Toikkalt (Pärnu «Elu ja armastus» ja VATi «Dekameron») ja ka Karl Laumetsalt (aasta lavastus «Kalevipoeg» ja ühistööna valminud «Leek» Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis).

Umbes selline see meie teatripilt ongi. Kõik on nagu olemas – tegeletakse nii päevakajaliste kui ka ajatute teemadega, tugevate näitlejatega teevad tööd nimekad lavastajad, võimaluse on saanud ka noored ja veel uusi vorme otsivad tegijad, vormilt pakutaksegi lisaks klassikalisele lähenemisele moodsat jalutamisteatrit, neljas sein on pea kõigis lavastuses üles tõmmatud…

Valik on mitmekesine, aga ikka on midagi nagu puudu. Nendestki lavastustest rääkides, mida julgeks soovitada, ei saa mööda ühest rasvasest «agast».

Stseen Saša Pepeljajevi lavastusest «Mees, kes teadis ussisõnu», mille aluseks on Andrus Kivirähki samanimeline romaan. Foto: Maris Savik/vanemuine

Mida head näidati?

Selle «aga» võib sageli ümber sõnastada igavusena, täpsemini (emotsionaalse) tühjusena – laval toimuv ei kõneta, see on see Saro mainitud tasapaksus. Suurepärane näide on Vanemuise «Mees, kes teadis ussisõnu». Kivirähki tekstil põhinevas Saša Pepeljajevi lavastuses teevad näitlejad ülitäpset ja imetlusväärset tööd, vaatemäng on uhke, kuid laval toimuv ei puuduta ega kõneta mitte kuidagi. Kuigi võiks ja peaks, sest kõik tingimused õnnestunud lavateoseks on ju loodud, aga ime jääb sündimata.

Aga kuna kohe üldse ei taha viriseda ja kirjutada, kuidas Eesti teater on või ei ole kriisis, siis keskendun järgnevalt positiivsematele näidetele.

Kalevipoeg (vasakult, Karl Laumets) kohtub Soome tuuslariga (Karol Kuntsel). Ülal jutustaja rollis Anu Lamp. Foto: Gabriela Liivamägi/Vanemuine

Üks programmi tugevaimaid lavastusi on kahtlemata Karl Laumetsa «Kalevipoeg» (Vanemuine), mille eest noor lavastaja teatripreemiate jagamisel ka aasta parima tiitli koju viis. Esiteks on hulljulge samm võtta ette eepos ja see täismahus ette kanda, publikut kannatama panemata, seda aga Laumets suutis. Ta eesmärk oli esile tuua sõnade, eesti keele ilu ja selle ta saavutas, lavastuse õnnestumisele aitas kaasa Kristjan Suitsu geniaalne kujundus.

Hetk Elmo Nüganeni «Väikese printsi» lavastusest, mängivad EMTA lavakunstikooli 29. lennu tudengid. Foto: Siim Vahur

Suitsu kujundus muuti hõljuvalt mänguliseks ja hõrguks Elmo Nüganeni «Väikese printsi» (Tallinna Linnateater), EMTA lavakunstikooli 29. lennu tudengitega tehtud lavastuses oli rõhk noorte annete eksponeerimisel ja see läks ka korda. Sama ideed kandis ka Aare Toikka «Dekameron» (VAT Teater), mille suurim tugevus oligi võimalus tutvuda TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu näitlejatega.

Festivali suurim üllataja oli minule Piret Raua tekstil põhinev Kaija M Kalveti lavastus «Ernesto küülikud» (Must Kast). See hoogne ja väga hea energiaga mängitud õpetlik lugu oli küll minu maailmavaatega kohati vastuolus, kuid sellele vaatamata ei jäänud muljet, et lastele «õigeid» väärtusi liialt peale surutakse. Agur Seim Ernesto rollis on suurim avastus lõppenud festivalilt.

Karl Koppelmaa «AV Maria» (Kelm) kinnitab aga taas, et seda seltskonda tuleb teraselt jälgida, sest nad ajavad oma asja ja teevad seda nn vana ja uut teatrit miksides, kuigi kohati võib-olla liialt traditsiooniliselt. Samas just see võibki olla nende praeguse tugevuse alustala.

Tallinna Linnateatri ja Hendrik Toompere «Mineku eel» esindas festivalil seda kõige klassikalisemat, vana kooli ja väga vajaliku teatrit, kus tugevat teksti aitavad veelgi mõjuvamaks mängida näitleja­ansambel ja lavastaja idee, pluss seekord ka võrratu lavakujundus Jaanus Laagriküllilt.

Julia Augi «Minu Eesti vana­ema» (R.A.A.A.M.) esindas aga dokumentaalset ja sotsiaalset teatrit; just päevakajalisus ja isiklik lugu, mida esitavad huvitavad näitlejad, annavad lavastusele kaalu.

Pärnu Endla «Elu ja armastus» pani mind aga väga kummalisse olukorda: lavastaja Aare Toikka ja Tammsaare teksti dramatiseerinud Andrus Kivirähk olid Saara Nüganeni ja Märt Avandi esituses lavale toonud saatusliku armastuse loo, mina aga nägin kampaania #metoo valguses hoopis süütu neiu ärakasutamist vanema, jõupositsioonil oleva mehe poolt.

Kummastav ja erakordne oli vaadata justkui kahte lugu korraga: üks, mis oli reaalsuses silme ees, ja teine, mis jooksis minu peas.

Raadioteatri traditsioon on Eestis väga tugev ja seetõttu on mõistetav ka kõrvaklappidega jalutusteatri populaarsus. Tänavusel festivalil esietendus «Fantoomvalu» (Tartu Uus Teater), mis sundis vaatajat korraks aega maha võtma ja mõtlema igavikulistele teemadele. See püüdlus on tervitatav, Maarja Jakobsoni ja teiste Tartu Uue Teatri põnevate näitlejate häält oli meeldiv kõrvaklappidest kuulda, aga kahjuks ei pääsenud Jaanus Kaasiku kulgemislugu mõjule ning teater pidi pidevalt konkureerima vägisi pähe tungivate argimõtetega. «Fantoomvalu» jäi võrreldes seni nähtud kulgemislavastustega lahjaks.

Põhjus on lihte: lavastus jättis vaataja (korraga saab etendusest osa vaid üks inimene, kes kõrvaklapid peas, koos saatjaga mööda Tartut jalutab) lihtsalt pealtkuulajaks, lavastaja ei jaganud meiega kogemust ega ka manipuleerinud meie meeltega, mida see teatrivorm suurepäraselt võimaldab.

Näiteks Tartu Ülikooli ees läbi mängitud lõpuaktuse stseen ei tekitanud tunnet, et «vau, ma nüüd lõpetasin ja kõik mu sõbrad õnnitlevad mind», vaid muutus ühtlaseks müraks. See-eest Rimini Protokoll oma lavastusega «Remote Avignon» suutis minus selle tunde kunagi tekitada. Eks maailma tippudega võistelda on keeruline, aga mitte võimatu. Õnnestumiseks tuleb latt seada alati kõrgele.

Paide teatri «Kaitseala» kaotab publiku ja näitleja vahel piiri. Foto: Dmitri Kotjuh/ Järva Teataja /

Uute vormide katsetamiseks võib pidada ka «Jaiki» (Von Krahli Teater); kuna see videoeksperiment sai Postimehes eelmisel nädalal ohtralt tähelepanu, siis ma sellel siin ei peatuks.

Eestis armastatakse teatrit, professionaalse teatri kõrval on väga elujõuline harrastusteater. Kadri Noormetsa «Mobiilsed definitsioonid» (Tartu Uus Teater), Paide Teatri ja Jan Teeveti «Kaitseala» sobib aga ideaalselt sellisele vaatajale, kes hinges igatseb lavale, kuid näiteringi proovides ei jõua või ei viitsi käia.

Musta Kasti lavastuses «Ernesto küülikud» osaleb neli näitlejat: Karl Edgar Tammi (vasakult), Jaanika Tamm­aru, Agur Seim ja Siim Angerpikk. Foto: Gabriela Liivamägi/must Kast

Mõlemas lavastuses flirditakse publikuga, kutsutakse ta kaasa mängima, samas seavad etendajad saalis istujatele kindlad piirid. Pisut tekkis saalis paralleel «Ernesto küülikutega», kus nagu lastele mõeldud teatris ikka küsitakse: «Kas te tahate, ma räägin teile ühe loo?» või «Arvake ära, mis mul siin korvis on?». Selline vahetu olek ja uussiirus uues väljenduses teatris on tore, ent kui panustaksegi ainult sellele, siis jääb minule isiklikult sellest väheseks, mis ei tähenda, et tegemist ei võiks olla toreda meelelahutusliku õhtuga. Igatahes jälgis suur osa publikust nii Noormetsa kui ka Teeveti mängu põlevi silmi ja põksuva südamega, seega on tegemist õnnestumistega.

Priit Võigemast ja Vaiko Eplik panid festivalile nauditava punkti. Foto: Henry Griin

Parima publikut kaasava ja «ma räägin teile nüüd oma elust»-etendusega said hakkama hoopiski Priit Võigemast ja Vaiko Eplik, kes oma kontserdiga festivalile punkti panid. Neilt vanameistritelt tasub noortel õppida, kuidas higistamata olla näiliselt alasti ja publik ümber sõrme keerata, pannes saali kogunenud oma tahte järgi kaasa tundma ja mõtlema, segades õiges koguses huumorit enese eksponeerimise ning kunstilise väljendusega, milleks seekord oli muusika. Aga olen kindel, et kui need kaks meest – Tallinna koolkonna näitleja ja Malviuse koolkonna õpilane, just nii tutvustas end Vaiko Eplik – oleksid saanud suurepäraselt hakkama kaasava (füüsilise-mängulise) sõnateatriga. Nad lihtsalt suudavad oma suurusega täita lava ning tunnetada parterit, kuulata publikut, kõik see on aga teatrikunstis endiselt oluline.

Kuhu edasi?

Minult on küsitud, et kui sa nii kriitiline oled, mida sa siis teatrilt ootad. Küsimus pole vormis või kasutavates vahendites, vaid ikka ja ainult mõjuvuses, maagia sünnis, et saalis tekiks uus maailm ja ruum, mis haarab endasse, paneb uskuma ja unustama, kaasa elama, mõtlema ja tundma, avastama. See, kas lavastus on psühholoogilises võtmes või kasutatakse mingeid uusi, nüüdisaegseid vahendeid, pole absoluutselt oluline, nagu ka see, kes on tegijad või kui nimekad nad on.

Igavus ja ükskõiksus laval toimuva suhtes, keskpärasus on üks hävitavamaid kogemusi teatris. Kusjuures huvitavaks võib mõelda ükskõik millise lavastuse.

Võibolla üks põhjus, miks teater praegu Eestis (väidetavalt ka Euroopas laiemalt) kriisis on, on segadus teatritegijates endis: nad otsivad oma keelt, vahendeid, katsetavad uusi vorme, sest ekraanide ajastu on inimest ja tema vastuvõtuvõimet muutmas. Publik on mobiiliajastul ära hellitatud, meie aju saab Facebooki sirvides kiiremini mõnutunde, teatril on raske konkureerida, end iseendale ära põhjendada.

Maailm teatri ümber on muutunud, võib-olla rohkem kui kunagi varem, teater tunneb, et peaks ka nagu muutuma, aga kuhu, kuidas teha aastal 2019 teatrit – sellele küsimusele tegijatel vastust polegi. Tahan loota, et oleme hetkel üleminekuetapis ja kümne aasta pärast tänasesse päeva vaadates ei tundugi kõik nii tasapaks.

Festival Draama 2019 jäi Tartu Uuele Teatrile korraldajana viimaseks. 2016. aastal valisid sihtasutuste Eesti Teatri Festival ja Eesti Teatri Agentuur nõukogud välja parima visiooni festivalide korraldamiseks 2017–2019, milleks osutuski Tartu Uue Teatri oma. Milline on festival 2020. aastal, seda ei tea praegu mitte keegi, sest allkirjastatud kokkuleppeid pole. Räägitakse, et Draama korraldajana võiks kätt proovida Vanemuise teater, kui mitte järgmisel, siis ülejärgmisel aastal. Aga kindel on, nüüd, mil Tartust saab kultuuripealinn, ei kao siit teatrifestival ning tulevikus saab Emajõe ääres vaadata lisaks Eesti teatrile veel kedagi või midagi.

* Programmis olid veel Sõltumatu Tantsu Lava «Performance Genis», Eesti Teatri ja Muusikamuuseumi «Leek» ja Taarka Pärimusteatri «Vanahunt», kuid kahjuks ei õnnestunud kriitikul neid Tartus vaadata.

Eesti teatri festival DRAAMA
11.–14. september
Tartu