Andi Hektor: Schrödingeri maksupoliitika

Schrödingeri kassi hüpotees Foto: Wikipedia.org

Läbi aastakümnete unistasime elust nagu Põhjamaades. Tasuta ja kvaliteetne haridus pisipõnnieast doktorikraadini välja, tasuta hea tervishoid ja vinge sotsiaalsüsteem, hästitoimiv ühistransport, tugev regionaalpoliitika, suured investeeringud teadus- ja innovatsioonitegevusse, korras taristu.

Tõepoolest, eelmise valitsuse ajal tundus, et Eesti on leidnud riigikorraldamise imevalemi: tasuta ühistranspordiga näitasime põhjanaabritele tagatulesid ja seda pea kümne protsendi jagu madalamate riiklike maksudega! See ime aga ei kestnud kaua. Sel kevadel selgus, et tegu oli ajutise pillerkaariga, ja nüüd vilistab riigi rahakotis kõle sügistuul.

Jättes kõrvale endale valetamise variandi, on meil kaks valikut. Esimene valik on öelda ausalt, et oleme elanud üle oma võimete ja loobuda teatud kulutustest. Näiteks tasuta bussisõidust… ai, nüüd läks valesti. Suurendame omaosalust pensionisüsteemis, tervishoius, lasteaiateenuses, koolisöögis… ai, jälle läks valesti. Jälle astusin poliitilise püha lehma sabale. Tahtsin tegelikult öelda, et loobuda tasuta kõrgharidusest.