Juhtkiri: maailmaküla lühenevad vahemaad

Satelliidipilt Saudi Araabia rünnatud naftatöölemiskompleksist. Foto: US government/handout// handout Via Reuters/Scanpix

Kümnendi keskel puhkenud migratsioonikriis näitas teiste seas ka ungarlastele, kuivõrd kaugeleulatuv mõju on sellel, mis toimub meie maailmajao äärealadel. Ühtaegu sai selgeks, et Lähis-Ida on tõesti päris lähedal. Nädalavahetusel pidime taas tunnistama, kui seotud on omavahel ka maailma majandus – eriti see osa, mis toorainega tegeleb.

Laupäeval rünnati maailma ühe suurima naftatootja Saudi Araabia riikliku energiaettevõtte taristut, mille tagajärjel kadus turult viis protsenti kogu planeedi toodangust. Selle peale tegid hinnad kiirelt 20-protsendilise hüppe, mis tähendab, et juba tulevast nädalast läheb ka kodumaine mootorikütus kallimaks. Tõsi, kauplemispäeva lõpuks oli naftahind mõnevõrra allapoole tulnud.

Ent selliseid näiteid on teisigi ja alati pole süüdi sõda. Näiteks Taimaal sadas 2011. aastal maha suur kogus vihma, mis tõi kaasa üleujutused, mis röövisid mitmesaja inimese elu. Ühtlasi kadus turult kolmandik arvutitele vajalikke kõvakettaid. Järgnes globaalne kahekordne hinnatõus, mis alles mõne aastaga endisele tasemele langes.

Ja kui lehelugeja on kunagi mõelnud, miks pistaatsiapähklid poes nii kallid on, siis jõuame ringiga tagasi Lähis-Idasse, õieti sellega piirnevasse Iraani, mis kasvatab koos USAga suurema osa maailma pistaatsiapähklitest. Teadupärast on suurtootjad omavahel tülis ja Teheran lääne sanktsioonide all.

Nii nagu tajume üha enam, et kliimamuutused on planeedi ühine mure, mida riigipiiridega kuidagi ei peata, nõnda peame ikka ja jälle teadvustama, et ebastabiilsus ükskõik millises planeedi osas jätab jälje ka meie ellu. Olgu selleks nafta, metallid või toiduained.

Tugevad liitlassuhted ja koostöö rahvusvahelistes organisatsioonides on Eesti ainus võimalus muutuvas maailmas protsesside juhtimises kaasa lüüa. Alternatiivi lihtsalt pole.

Võime olla kindlad, et jätkuv kaubandussõda USA ja Hiina vahel ei mõju Euroopa eksportivale majandusele hästi. Juba praegu on selge, et Saksamaa tööstustootmine on languses. Arvestades, et tegu on meie majandusühenduse suurima eksportijaga, tunneme selle tagajärgi mõningase viitega ka kodukamaral.

Möödunud nädalal kirjutasime välisküljel, kuidas meie lähima kaubanduspartneri Soome suured eksportivad ettevõtted töötajaid koondavad. Ja kui Soome ei müü, ei müü meie ka neile. Just meiesugusele majandusele on vaja võimalikult väheste tõrgetega rahvusvahelist turgu.

Sestap vajab lähedast tähelepanu ka see, mis kuue nädala pärast Suurbritannias juhtub. Möödas on küll ajad, mil Eesti kolmandiku oma ekspordist peekoni ja munade näol brittidele müüs, ent kui maailma kuues majandus järsku Euroopa Liiduga tõrgeteta kaubelda ei saa, tunneme seda varsti meiegi.

Nagu eeltoodud näidetest võib järeldada, pole meil ega teistelgi laia maailma probleemidest pääsu. Samas pole Eestil üksi ka vahendeid, et neid probleeme kuidagi lahendada. Tugevad liitlassuhted ja koostöö rahvusvahelistes organisatsioonides on seega Eesti ainus võimalus muutuvas maailmas protsesside juhtimises kaasa lüüa.

Välisministeeriumi plaan avada uus saatkond Lõuna-Koreas või ka osalemine Dubai Expol pole tänapäeval mitte poosetamine, vaid hädavajalik reaalsus. Eesti ongi olukorras, kus ka meil on vaja oma Lähis-Ida poliitikat. See peab käima koostöös partneritega, aga olema läbi mõeldud just meie enda huvidest lähtudes. Alternatiivi lihtsalt pole.