Kest on, aga inimest seal sees ei ole: silmad on tühjad, keha kangelt püsti, käsi lükkab tuimalt, «surnu ükskõiksusega» Alani eemale. I-le paneb täpi Alani enesetapp, mis oma lõplikkusega võtab Blanche’ilt igaveseks võimaluse see konkreetne varing kuidagi uuesti üles ehitada. Hotellitoas näeme Blanche’i ärkamas hirmutavasse tegelikkusesse – olukorda, mis täidab teda pinget üles kiskuva ängiga. Vaid alkohol suudab seda leevendada: lonks kangemat – ja Mut-so Blanche’i pinges lihas lõdvestub silmanähtavalt.
Mutso paistab silma täpsusetaotlusega igas rollis, tema karakterid on vaimselt ja kehaliselt läbi töötatud juuksekarvast varbaotsani.
Meestega flirtides ja ameledes – ei, see pole lihahimu, vaid iha tunda end imetletuna! – muutuvad naise liigutused pehmeks, ta rindkere avardub: viivuks tunneb naine end hinnatuna, väärtuslikuna. See on illusioon, millesse ta põgeneb, see on see tuli, milles ta ööliblikana end ikka ja jälle kõrvetab.
Mutso Blanche meenutab lõksuaetud looma: ärevil, lihased tegevusvalmilt pingul, silmad suured, otsides võimalusi põgenemiseks – milleks on peaaegu nümfomaanlik flirtimine (ja võimalusel seksimine) või enese hellitamine selleks, et üles ehitada oma illusoorne minapilt. Vastuolu Blanche’i minapildi ja selle vahel, kuidas teised teda näevad, tuleb karmi selgusega esile stseenides, kus näeme noort ja vananevat Blanche’i ühel ajal.
Ketlin Oja noore Blanche’i liigutuste spontaanselt voolav plastilisus väljendab naise idealiseeritud enesepilti, Mut-so mõrased liigutused, liikumisjoone kõverus või sissepööratud jäseme inetuses näeme naist nii, nagu ta teistele paistab. Mutso Blanche on enda poolt vaadatuna Mitchi suhtes täiesti aus: ta tunnebki end selle häbeliku ja kohmakavõitu noorukiga kui süütu tütarlaps, mistõttu ta on siiralt kohkunud mehe ägedast ja põlglikust reaktsioonist tema siivsuskauge mineviku peale.