Serebrennikovi saaga: Moskva tõesti pisaraid ei usu

Moskva kohus loobus 11. septembril asitõendite puudumise tõttu hagist teatrijuht Kirill Serebrennikovi vastu, keda süüdistati kelmuses ja kes pidi veetma koduarestis ligi kaks aastat. Foto on tehtud aprillis, mil Serebrennikov vabastati koduarestist. Foto: Pavel Golovkin/AP

Vene nüüdisaja ühe kuulsaima lavastaja Kirill Serebrennikoviga viimastel aastatel toimunule mõeldes tahaks nutta. Kuid Moskvas, kus tema üle juba enam kui kolm aastat kafkalikult sürrealistlik protsess kestab, ei ole pisarad see, mis aitaks, vaid rahu ja vääramatu sihikindlus – ükskõik kui absurdseid pöördeid riigimasin sinu suhtes ette ei võta.

Alates eelmisest kolmapäevast on 50-aastasel lavastajal lõpuks põhimõtteliselt jälle kõik samad õigused, mis igal teisel vabaduses viibival Venemaa kodanikul. Ka õigus riigist lahkuda, mis eelmisel nädalal taastati. Ent lõa otsast päris lahti süsteem teda siiski lasknud ei ole. Tundub küll vähetõenäoline, et nüüd, kui Moskva kohtunik saatis kogu tema kohta kogutud materjali prokuratuuri tagasi, kuna leidis seal ridamisi vastuolusid ja puudusi, võimud teda süüdistusmaterjale teisele ringile saates uuesti kohtu ette tiriksid. Aga teoreetiliselt ripub see Damoklese mõõk ikka ta pea kohal.

Alates 2017. aastast kestnud protsessi keskmes on võimude väide, et Serebrennikov ja ta kaastöölised esitasid ühe teatriprojekti kohta kultuuriministeeriumile ülepaisutatud arveid ja omastasid nii ligi 113 miljonit rubla (üle 1,6 miljoni euro). Protsessi ajal püüti näiteks väita, et lavastust, milleks raha eraldati, tegelikult üldse ei sündinudki ja kogu projekt oli kuritegelik fiktsioon. Serebrennikovi kaitsjad pidid sõna otseses mõttes võimude musta valgeks rääkima, tõestades kohtule, et näiteks teatriprojekti raames etenduma pidanud «Suveöö unenägu», mis prokuratuuri sõnul kunagi rambivalgust ei näinud, siiski tuli lavale, seda on näinud tuhanded inimesed ja katket sellest on näidatud ka Vene teatriauhindade tseremoonial.