Juhtkiri: pensioni uued sambad

Päeva karikatuur. Foto: Urmas Nemvalts

Siiani pole lõpuni teada, kuidas täpselt saab oma pensioni teist sammast tulevikus liigutada ja raha välja võtta. Laias laastus on aga selge, et omajagu raha vabaneb. Samal ajal on Euroopa Keskpank teatanud, et jätkab võlakirjade ostmist, mis tähendab, et raha tekib juurde ka «ülevalt poolt». Küsimus on seega, kuhu see vaba raha end järgmistel aastatel paigutab.

Pensionisüsteemi muutjate-reformijate sõnul pole teise sambasse investeeritud raha suurt vastu andnud ja seetõttu oleks targem sellega midagi muud teha. Kas või praegused võlad ära maksta. Või siis kinnisvara soetada.

Tänases lehes uurisime nii Eesti turul tegutsevatelt pankadelt kui ka siinsetelt kinnisvaraekspertidelt, mida see vaba raha endaga turul kaasa tooks. Lühikokkuvõte on, et päris täpselt ei tea.

Pangad näevad tulevikku valdavalt optimistlikult, kinnisvaraeksperdid tingimata mitte, ehkki ülemäära pessimistlikud pole nemadki. Kui praegu on pealinnas korteri ostmiseks vaja keskmiselt 10 000 – 20 000 eurot, et laenu saamiseks sissemakse teha, siis enamikul pole sellist raha sambasse kogunenud. See mõni tuhat kogunenud eurot kulutatakse mõnegi kinnisvaraeksperdi ennustuse järgi ära hoopis supermarketis.

Nii pangad kui kinnisvaraeksperdid tõdevad seejuures, et tootlust silmas pidades pole kinnisvara soetamine üldse halb mõte. Võrreldes kriisijärgse põhjaga on näiteks Tallinna ja Tartu korterite hinnad teinud kahekordse hüppe.

Pangad ennustavad, et tõenäoliselt hakkavad kõigepeal kallinema soodsama hinnaga korterid. Arvestades eestlaste kinnisvaralembust (statistika järgi on Eestis koduomanike osakaal Euroopa keskmisest suurem), võib nõudlus mõneks ajaks kindlasti kasvada. Nagu näitas kriisile eelnenud majandusbuum, ei pruugi sellistes oludes kiiresti järele jooksev pakkumine aga alati mõistlik valik olla. Korterit võib ju pensionisambaks pidada, kuid selleks peab investeering ka aja jooksul kallimaks muutuma. Paraku kiire raha just tarkasid valikuid alati ei soodusta.

Korterit võib ju pensionisambaks pidada, kuid selleks peab investeering ka aja jooksul kallimaks muutuma. Paraku kiire raha just tarkasid valikuid alati ei soodusta.

Sama dilemma vaevab tegelikult ka riike, sest kui odavat raha on palju, võiks sellega teha ükskõik mida. Kas olukorras, kus nii mõneski euroliidu liikmesriigis on peaaegu täistööhõive, on mõistlik sadu miljoneid just betooni valada? Ning teine tähelepanek: nagu rõhutavad alati ka Eesti kaitseplaneerijad, on soetamishind üksnes komponent investeeringu koguhinnast. Kinnisvara, aga veelgi enam näiteks auto vajab hooldamist – ja pidevalt.

Eelmise kriisi järel on pangad palju õppinud ja neid on regulatsioonidega ka kohustatud. Kuid vaba raha võib olla pimestav – nii laenuandjale kui ka -võtjale. Investeering on miski, mis toob kasu alles aastate, kui mitte aastakümnetega. Sestap tasuks igaühel, kel soov oma tuhanded sambast välja võtta, hetkeks mõelda, mis on need otsused, tänu millele ka pensionieas ilusti ära elab. Ehk on selleks investeering hoopis oma oskustesse ja tervisesse, et ka vanemas eas tööturul hakkama saada. Ja alati on võimalus ka rahulikult edasi koguda.