On ju ärritav pealkiri? Ja tekitaks viha, kui midagi sellist ilmuks meie kohta mujal maailmas. Aga nüüd, Tallinna ettevõtlusameti otsuse järel keelata Fotografiskas väljas oleva inglise fotokunstniku Alison Jacksoni tööde reklaamid, võiks nii meie kohta nii väita.
Neeme Raud: see on ju Tallinn – tsensuur on loomulik! (21)
Ettevõtlusamet kinnitab, et järgis reklaamiseadust ja kaitses kodanike sündsustunnet. Ent kus oli terav silm kohe siis, kui reklaamid enam kui kaks nädalat tagasi üles pandi?
Kui Eesti 200 pani enne valimisi üles oma ühiskonda häirinud trammipeatuse reklaami, kus paluti eestlastel ja venelastel platvormi eri osadesse tõmbuda, oli reaktsioon kohene ja reklaamid koristati. Nüüd tundub, et kedagi Fotografiska reklaamid esialgu ei häirinud, sest päris alastust, seksi, vihaõhutamist ja sõjale üles kutsumist seal ei olnud. Aga siis torkasid need korraga juhuslikult silma mõnele linnajuhile või ametnikule, kes kohe reageerida palus.
Esimene mõte, mis mulle moraalipolitseiks muutunud linna – isegi mitte riigi! – ettevõtlusameti agarusest lugedes pähe tuli, oli võrdlus kunstnik Mare Tralla suvise aktsiooniga, kus ta end alasti võttis, et katta kinni kunstnik Marko Mäetamme tööd, mis tema arvates teda ja seeläbi kõiki naisi alandasid.
Nüüd arvas sama keegi ettevõtlusameti ametnik ja käitus nagu Tralla. Kas neis oli midagi tõesti ebasündsat ja seadusega vastuolus olevat, me tegelikult ei tea, sest Jacksoni näituse reklaami ju eksperdimenetlusse saadetud ei ole. Nii nagu Kaur Kenderi raamatut, mis teatud ametnike arvates oli lapsporno, ja lõpuks ikka ei olnud.
On nii, et kui meil keelatakse, on see mõistetav, aga kui Venemaal, siis tsensuur? Või ma saan millestki täiesti valesti aru?
Et lugesin Tallinna ametnike valvsusest Moskvas, tuli mulle meelde veel üks võrdlus. Eelmisel aastal aasiti lääne meedias päris korralikult Venemaa kallal, kui Peterburi tolliametnikud konfiskeerisid piiril postipakiga tulnud USAs elava vene ajakirjaniku ja kirjaniku Maša Gesseni raamatu «Tulevik on ajalugu». Põhjus selles, et ühe tolliagendi arvates on see ebasünnis, kuna räägib homoseksuaalsete õiguste piiramisest Venemaal. Ametnik saatis raamatu erimenetlusele ja seda, kuidas see lõppes, ei suutnud ma uudistearhiividest leida.
Aga see tolliametniku samm tekitas lääne meedias järjekordse meelepaha Venemaa vastu. «See intsident meenutab kangesti nõukogude aja poliitikat,» tegi avalduse Human Rights Watch. Mina asju nii dramaatiliselt siiski ei vaataks, sest Venemaal tervikuna Gesseni raamatut ära ei ole keelatud – kontrollisin seda isiklikult.
Aga kui nüüd kainelt mõelda, siis võiks ju tõepoolest maailma meedia avaldada ka Tallinna kohta üsna samalaadseid kirjutisi. Või on nii, et kui meil keelatakse, on see mõistetav, aga kui Venemaal, siis tsensuur? Või ma saan millestki täiesti valesti aru?