/nginx/o/2019/09/15/12562874t1h22b5.jpg)
Hommikusel Tatari tänaval inimesed ruttavad. Kes tööle, kes koosolekule, kes kusagile veel. Ruttan minagi, sest mind ootab ees intervjuu Krõõt Kukkuriga, kuhu lähen suure rõõmu, kuid ka hirmuga.
Tellijale
Kunst algas haigutavatest loomadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liftiga seitsmendale korrusele jõudnud, kõnnin piki koridore, mille seinad on valged ja igavad, kuid peaaegu igal uksel võib näha mõnd silti: «ILUSTUUDIO», «Raamatupidamine» ja viiteid teistelegi eluvaldkondadele.
Mind huvitab uks, millel ilutseb väike hall hüljes. Koputan ja astun ettevaatlikult sisse. Mulle tuleb vastu Krõõt Kukkur – miniatuurne armsa olekuga noor naine, kes tervitab mind sooja naeratusega.