Euroopa meistrivõistluste valiktsüklis on Eesti jalgpallikoondis üks kuuest, kes pole praegu, mil üle poole võistlusest on selja taga, suutnud punktiarvet avada. Kahjuks pole vaja selle üle imestada ning see tõdemus ei tähenda üldse süüdistust koondislaste või treenerite vastu.
Ville Arike: tipptasemel töö alaku noorteklassis, muidu jalgpallis tulemusi ei tule (1)
Täiskasvanute rahvuskoondis tähendab jäämäe tõelist tippu. See paistab välja. Kuid igal spordialal luuakse jäämäe välja paistev osa vee alla jääva müraka abil. Alates hetkest, mil poisiklutt või tüdrukutirts läheb esimest korda trenni. Ja läbib seejärel teekonna rahvuskoondisse välja. Veepealne osa näitab kõigest seda, milline on selle kvaliteet, mis pole silmale nähtav. Näitab halastamatult.
Siin on koht, kus ei pea peeglisse vaatama mitte ainult jalgpallikogukond, vaid terve spordiüldsus ja riik tervikuna, sest samad probleemid korduvad enamikul aladel. Peab vaatama ausalt. Mitte arvama, et peegel peaks midagi ilustama. Oleme oma riiki saanud ehitada 28 aastat. Oma jalgpalli põhimõtteliselt sama kaua, sest NSV Liidu ajal lõigati eestlaste selle spordiala juured läbi. Enne sõda oli Eesti jalgpall ju täiega olemas.