Vikerkaar loeb. Edasi mudasse!

Yuval Noah Harari Foto: Cornelius Poppe/NTB Scanpix

Isakujude järele on nõudlus. Kuidas teisiti seletada seda tohutut populaarsust, mis on tabanud autoreid, kes lubavad diagnoosida ei midagi vähemat kui kogu maailma valdavat tähenduskriisi ning jõuavad lõpuks eneseabiõpikulikult distsiplineerivate soovitusteni.

Noh, nagu näiteks „sina ei ole maailma naba“, „muutus on ainuke muutumatu suurus“, „ole alandlikum“ ning „tunneta oma keha“. Ei, ma ei mõtle siin konservatiivsema maailmavaatega noormeeste lemmikut, psühholoog Jordan Petersoni, vaid hoopis kosmopoliitsete ettevõtjate, IT-gurude ja muidu liberaalsete vaadetega sellide öökapikaaslast, ajalooprofessor Yuval Noah Hararit.

Harari, kelle esimesed raamatud „Homo Sapiens“ ja „Homo Deus“ on eesti lugejatele hästi tuttavad, võib esmapilgul tunduda kui Petersoni vastand: ta on gei, traditsioonidel põhineva autoriteedi (näiteks rahvusluse ja organiseeritud religiooni) suhtes pigem skeptiline, toetab ühemõtteliselt isikuvabadusi ja sotsiaalset õiglust ning leiab, et inimkonna ees seisvate probleemide – bio- ja arvutustehnoloogia kontrollimatu arengu, turvatunde vähenemise ning globaalse keskkonnakriisi – lahendamine nõuab enneolematut rahvusvahelist koostööd.

Petersoni arvates kujundavad inimtegevust sügavale alateadvusesse kodeeritud mütoloogilised mustrid, näiteks mehelikkuse seostamine korra ja naiselikkuse seostamine kaosega. Harari just hoiatab meid maailma ühe metafüüsilise loo raamidesse surumise eest: „Esimene asi, mida peate iseenda kohta teadma, on see, et te ei ole lugu.“

Ent Harari uue raamatu „21 õppetundi 21. sajandiks“ sarnasused Petersoni „12 reegliga eluks“ ei piirdu vaid pealkirjaga. Nad mõlemad joonistavad laia pintsliga pildi maailmast, mis on aina enam liigestest lahti. Harari kirjeldab maailma, kus üksikisiku elu mõtestavad raamistikud enam ei tööta. Religioon, mis veel mõne sajandi eest hoidis põllumajanduslikku ja meditsiinilist asjatundlikkust ja andis inimeste elule suuna, ei täida enam neid rolle. Rahvuslus kui ühendav lugu ei vasta inimkonna väljakutsete mastaapidele. Fašism on õigusega diskrediteeritud, kommunismiga läks samuti pahasti ning pärast 2008. aastat on ka liberalism kriisis olnud.

Katsed ajalooliselt maailmavaadet korrastanud institutsioone reformida ei ole vilja kandnud. Peab küll mainima, et Harari kõikidest detailidest üle ei hüppa ja toob, ajalooteaduse klassikutele tuginedes, näiteid ka tähendust pakkuvate institutsioonide kohastumisest. Näiteks seletab ta, kuidas moderniseeruva Jaapani juhid 19. sajandi teises pooles kujundasid ümber Shinto religiooni, et konsolideerida keskvalitsuse võimu ja lammutada šogunite feodaalkord. Mitte iga katse „suuri lugusid“ kaasaegse reaalsusega vastavusse viia ei olnud hukule määratud. Aga 21. sajandi alguses meil selliseid projekte ei ole.

Diagnoosides tänapäeva maailma „kaose“ allikaid, lähevad Petersoni ja Harari arvamused lahku. Harari ei jaga Petersoni muret „ebaloomulike“ väärtuste pealesurumise pärast. Ajaloolasena teab ta hästi, et väärtused, soorollid ja „normaalsed“ ühiskondlikud hierarhiad on ajaloos väga palju varieerunud ning et nähtused, mida nimetatakse „traditsiooniliseks“, on sageli vägagi noored. Ta kritiseerib näiteks ortodoksseid juute, kes kustutasid kuulsalt Osama bin Ladeni tabamist kujutavalt fotolt riigisekretär Hillary Clintoni, ning põhjendasid seda „tuhandete aastate pikkuse juudi traditsiooniga,“ mis keelavat naiste kujutamisega usklikke hullutada.

Harari nendib, et need usuisad oleksid ilmselt üllatunud, saades teada, et talmudiaegsetest sünagoogidest on arheoloogilistel väljakaevamistel leitud vägagi väljakutsuvaid naisi kujutavaid mosaiike. Traditsioonid on keerulisemad ja mitmeti mõistetavamad, kui me arvame. „Loomulike“ ja „ebaloomulike“ väärtuste eritlemise asemel keskendub Harari hoopis proosalisematele küsimustele, nagu terrorism, tehnoloogia areng ja kliimakriis. See ilmselt seletab ka osaliselt, miks on ta maailma rikaste ja ilusate liberaalsete ettevõtjate hulgas nii populaarseks saanud.

Ent lõpuks jõuavad nii Harari kui ka Peterson ühtviisi üksikisiku enesedistsipliinile keskenduvatele järeldustele. Maailmas ei ole ühte ühendavat lugu, on vaid kannatused ja tähenduseta juhuslike sündmuste jõgi, milles inimelud kaitsetult hulbivad. Katsu elada nii, et sa ei tekita rohkem kannatusi. Keskendu omaenda kehalisele distsipliinile ja ole empaatiline teiste suhtes.

Harari tuletab siinkohal meelde, et päris maailmas eksisteerivate füüsiliste kannatuste silmas pidamine on hea viis, kuidas tunda ära ohtlikke demagooge, kes üritavad oma elule tähendust otsivaid inimesi ära kasutada. Kui sa kohtad inimest, kes väidab, et mingi kujuteldava kogukonna, näiteks rahvuse suhtes toime pandud üleastumised on põhimõtteliselt võrdsed vägistamise, tapmise, genotsiidiga, siis on põhjust olla ettevaatlik. Katsu kujutleda, mis tunne oleks langeda päriselt genotsiidi ohvriks, ja siis mõtle, kas see tunne oleks päriselt samasugune kui näiteks kultuurilist mitmekesisust toetades toime pandud „kultuurigenotsiidi“ korral? See on hea mõtteeksperiment, soovitan.

Probleem on selles, et nii Peterson kui ka Harari mõtlevad kogu inimtsivilisatsiooni mastaabis ja selles mõõtkavas kaob ära suure hulga tänapäeva probleemide spetsiifilisus. Mõistmine, et me oleme maailmas üksi, et ei ole olemas mingit kosmilist isa, kes ütleb meile, kuidas elada ja kuidas päev sisemise rahulolutundega õhtusse veeretada, tabab ilmselt enamikku inimkonnast mingil hetkel. See on täiskasvanuks saamise paratamatu osa; Harari ning Peterson pole esimesed, kes on sellistes küsimustes nõu andnud.

Ent paljud tänapäeva ühiskonna probleemid pole üldse sellest mõõtkavast. Harari kolm keskset probleemi – turvatunde vähenemine, tehnoloogia areng ning keskkonnakriis – ei ole seda kohe kindlasti mitte. Süsihappegaasi ei paiska õhku mitte mingi inimeste tahtest sõltumatu maailmaajalooline protsess. Suurem osa CO2 emissioonidest on mõnekümne suurkorporatsiooni ja neid toetavate, peamiselt lääne päritolu riigiinstitutsioonide teene.

Ning keskkonnakriisis kannatamine ei ole ka mingi paratamatus, vaid terve hulga ühiskondlike valikute tulemus. Neid probleeme ei lahenda mitte sisekaemuse, vaid kollektiivse tegevuse abil. See aga tähendab aga, et mõelda tuleb võimust. Kes tunneb ärevust metsade jätkusuutmatu raiumise või Läänemere halveneva kvaliteedi üle, ei peaks mitte iga päev mediteerima, vaid tundma huvi selle vastu, kuidas töötab pöörduks keskkonnaministeeriumi ja metsatööstuse vahel või mismoodi mõjutab põllumajandus- ja keemiatööstus ELi regulatsioone. Ülo Niinemetsa tekstid on selleks palju kasulikumad kui Harari omad.

Hararil nagu ka Petersonil pole kollektiivse tegutsemise kohta mitte midagi öelda. Nad on rõhutatult indiviidikesksed. Aga luksus keskenduda isiklikule sisekaemusele ei ole ühiskonnas võrdselt jaotunud. Pole ilmselt juhus, et seda jutlustavad eeskätt inimesed, kellel kipub olema palju privileege: näiteks raha, kindel kodakondsus ja peenis. Nemad on ühiskondlikest protsessidest suuresti isoleeritud.

Aga mida ütleksid Harari nõuannete peale Ida-Virumaa elanikud, kes näevad, kuidas suur keskkonnatundlikkus, mis eestlasi valdab, kui on vaja Emajõge tselluloositehase reostuse eest kaitsta, äkitselt kaob, kui jutt läheb põlevkivi kaevandamisel tekkivale tervisekahjule? Või oma isikuandmeid kompromiteerinud sotsiaalmeediasõltlased, kes näevad, kuidas Facebooki töötajad kiivalt oma privaatsust hoiavad ning oma lastelt nutitelefone ära korjavad? Vaevalt et nad näevad probleemi „suure loo“ puudumises. Probleem on lihtsalt selles, et inimesi koheldakse ebaõiglaselt – ja osa inimesi tajub seda akuutsemalt kui teised.

Ajaloolastel on suurepärased tööriistad selliste kollektiivsete poliitiliste protsesside uurimiseks. Selleks tuleb aga kõrgustest alla tulla ja mudas müttama hakata. Vaadata konkreetseid kohti ja inimesi ning küsida (näiteks), miks ühel hetkel võivad rahvuslipu alla koonduda massilises keskkonnaliikumises osalejad ning teisel hetkel ksenofoobsed tõrvikumarssijad? Kuidas on tekkinud institutsioonid, mis annavad meile teadmisi meie toidukvaliteedi kohta, ning miks need teatud hetkedel ei toimi?

Lihtsalt öelda, et „rahvuslus on ohtlik“ ja „tehnoloogia liigub inimmõttest kiiremini“, ei ole piisav. Ma kahtlustan küll, et paljud Harari lugejad võivad eelistada just nimelt tema lahendust – mõelda oma piiratusele ja mediteerida –, sest mudas müttamine võib nõuda palju raskemat, vastutusrikkamat ja ebakindlama tulemusega tööd. Aga nagu nii Harari kui ka Peterson nendivad: maailm ongi hädaorg. Nii et edasi mudasse!

Yuval Noah Harari
„21 õppetundi 21. sajandiks“
Tõlkinud Anu Põldsam
Postimees Kirjastus, 2019
368 lk

Yuval Noah Harari, „21 õppetundi 21. sajandiks“. Foto: Raamat