Teise ringi lummuses

Napolist ostetud vintage seelik on üks kallimaid teise ringi rõivaid minu garderoobis, see-eest koti leidsin ühest Tartu kasutatud asjade poest vaid paari euroga. Foto: Erakogu

Kiirmoega lõpparve teinud Postimehe ajakirjanik Bretty Sarapuu vaimustus teise ringi riietest ja jagab juhatust, kust magusaid moeleide otsida.

Kui veel kümnendi eest seostus sõna «kaltsukas» («sekkar», «second hand», «teise ringi pood» jne) enamasti kitsa keldriruumi ja ärasegamatu lõhnaga ning kasutatud riided peibutasid ennekõike odavusega, siis nüüd astuvad taaskasutuspoodi sisse paljud, kes ei soovi, et teised neile samasuguse rõivatükiga tänaval või hoopistükkis peol vastu jalutavad.

Seda enam, et taaskasutuspoed näevad tänapäeval väljapanekuga sama palju vaeva kui tavapoed, stangede vahed on täis innukalt aardeid otsivaid inimesi ja keegi ei häbene enam öelda, et tal seljas olev rõivas oli kunagi kellegi teise oma. Üha rohkem kohtab teadlikult teisel ringil šoppavaid inimesi, kes lisaks eriliste leidude jahtimisele eelistavad kasutatud rõivaid puhtama südametunnistuse nimel, sest kiirmoetööstuse tume külg pole enam saladus. Minagi pöördusin kiirmoesõltlasest kasutatu jahtijaks pärast paari aastat kiirmoeketis töötamist ja selle tumedate telgitagustega tutvumist. ENSV elab edasi

Kiirmoes töötamisega lõpparve teinud, andsin ühtlasi lubaduse uute riiete ostmisest hoiduda, ja nüüd võib öelda, et kasutatud kraami jahtimisest on kujunenud üks lõbusamaid väljakutseid. Kui alguses võtsin asja vabalt ja soetasin lihtsalt ilusaid rõivaid, mida on sekkarites lademetes, siis nüüd olen üha rohkem hakanud lähtuma vajadusest.