Päevatoimetaja:
Sven Randlaid
+372 666 2387

Nähtavaks saanud pühendumus

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Luuletaja Merike Õim.
Luuletaja Merike Õim. Foto: Erakogu

Merike Õimu luuledebüüt jääb aastasse 1985, mil kirjastus Eesti Raamat andis välja taskuformaadis sarja „Noored autorid“, ühtse kujundusega (kujundaja Andres Tali) 40–50-leheküljelisi luulevihikuid. Raamaturiiulil kaovad nad teiste raamatute vahele ära, kui neid just mitte ühes pakis hoida. Eesti luule koguja ning püüdliku lugejana – vist oli see Ain Kaalep, kes kirjanduseks peabki eeskätt luulet, ja selles olen temaga ühte meelt – on minu koduraamatukogus see sari siiski olemas, nagu ka eelnev, 1970ndate lõpus ja 1980ndate algul ilmunud „Noorte autorite“ sari, milles debüteeris 1978. aastal „Päevapiltidega“ praeguseks klassiku nimbuse pälvinud Doris Kareva.

Kareva ongi toimetanud kõik kolm Õimu naasmist eesti luuleilma tähistavad kogud: „Kõiksuse jälje“ (2015), „Kirja vahetaja“ (2017) ning „Nähtamatu pühenduse“. Viimases on ka 2017. aastal ilmunud Doris Kareva ja Jüri Mildebergi rullraamatule „Linnukese mure“ luulevormis kirjutatud arvustus (lk 107). Kareva „Mandragora“ arvab aga Õim kuuluvat sõnatuks võtva väga hea luule hulka (lk 65).

Õimuga ühel aastal debüteerisid täna valikkogudeni jõudnud Aado Lintrop ja teadaolevalt siiani ainsa luulekoguga piirdunud pedagoog ja raamatukujundaja Annes Ihoma. Merike Õimu kaasteelistena leiame samast sarjast veel Tõnu Õnnepalu, Hasso Krulli, Kauksi Ülle, Ilmar Särje, Ilmar Trulli, Märt Luige, Kalev Kesküla, Jaanus Tamme, Harri Kingo, Aita Kivi jt.

„Taskuvihikutena“ ilmusid 1980ndate keskpaigas aga ka 60ndate kassetipõlvkonna luuletajate Jaan Kaplinski „Tule tagasi helmemänd“ (1984) ja Leelo Tungla „Valguse aine“ (1986). Mõlemas kogus looditakse ajakogemuse sügavikke. Meenutan neid siinkohal, sest Õimu „Nähtamatut pühendust“ ning ühtlasi selle viimast tsüklit „Valgus“ (eelmised osad kannavad pealkirju „Aeglus“ ja „Sügavus“) kroonib plahvatuslik valgustatus otsekui sümfoonilise poeemi finaal. Luuletus väärib siinkohal tsiteerimist:

TUULDE OLEN ÄRA ANDNUD

tallel hoitud rahatähed

õhkutõstvaid unistusi –

mis mul rohkem korda läheb

Aga keset eluvõitlust

sügavuses alles säsi

Selle toel nüüd tühjusesse

Märksõnad

Tagasi üles