Ahoi, laevakokk Bellingshauseni pardalt räägib! Mõni nüüd mõtleb, et natuke üle nädala pardal olnud, aga kõlab juba nagu kapten! Tõepoolest, sest tunne on ülev. Ma olen alati öelnud oma sõpradele-tuttavatele, kes tulevad jutuga, et «millal sa, Wend, siis oma restorani ka avad?», vastanud, et vaadake, ma pole kokk. Kokaamet on raske, suurt pühendumust nõudev ning loominguliselt väga väljakutsuv. Ma olen lihtsalt inimene, kellele meeldib süüa teha. Aga nüüd ehk, äkki (või kuu-kahe pärast) võin ka mina ennast KOKAKS nimetada. Sest see on tõsine töö, mida mu uus väljakutse endast kujutab – kuus päeva nädalas, kolm korda päevas, 12 inimesele. Pühapäev vaba, et kontrollida laoseisu, koostada poenimekirja ja menüüd ning panna kirja mõtteid, mida koguneb nii palju, et konkurents meeldejäämises on meeletu. Mõnda neist nüüd järgnevas vestes hea meelega jagan.
/nginx/o/2019/09/13/12555298t1h11b1.jpg)