Žiguliga idablokis: hunnik varuosi, palav ilm ja sõbralikud inimesed

Teede seisukord on Ukrainas ettearvamatu. Suured ja teravate servadega augud on tavalised ning sõit võtab kaua aega. Foto: Tõnis Tuuder

6500 kilomeetrit sõitu Žigulidega tõi ootamatuid olukordi, samas saime tuttavaks paljude toredate inimestega ning nägime paiku, mille olemasolust polnud varem aimugi.

See hetk, kui saad lõpuks auto ukse tugeva plekimürtsuga kinni tõmmata ja jätta igapäevaelu kõrvale, on kulda väärt. Teadsime juba ette, et pea kolme nädala pikkuse reisi jooksul pole ükski päev ühesugune. Kümneliikmelisse seltskonda sai valitud parimad sõbrad, ainsa naisena tuli kaasa mu enda kallis abikaasa, kes pidi meid välja vedama olukordadest, kus vene keele oskus otsustab reisi õnnestumise.

Seekord oli meie sihtkohaks Valgevene ja Ukraina. Sõjapiirkonda ei kippunud, küll aga ootasime huviga, mida pakub teekond Kiievi, Odessa ja Karpaatide ümbruses. Ettevalmistused kujunesid tõsiseks: Žigulide pagasiruumid toppisime varuosi servast servani täis ning ees ootavate kehvade teede hirmus ladusin autosse suisa kolm tagavararatast. Paraku selgus hiljem, et suures tuhinas olid kõik ekipaažid unustanud koju kõige lihtsama õhupumba, millega tühjaks vajunud autorehvi täis lüüa. Eks suure ja kirju pildi juures võivad vahel lihtsad asjad meelest minna! Õnneks leidsime meile vajaliku pumba mõne euro eest reisi kolmandal päeval Minskis, kus oli Lada varuosade poode jalaga segada. Punane viisnurk pumbale kinnitatud manomeetri sihverplaadil andis alust arvata, et tegemist võib olla kohaliku kvaliteettootega.