Ilmar Vene: raske on mineviku üle arutleda

Vana kell. Foto: Mailiis Ollino / Pärnu Postimees

Iga päevaga saame vanemaks ja pole kahtlust, et niisama järjepidevalt saavad meis teoks ka muutused, kuid selge seegi, et nood teisenemised toimuvad tasapisi, meile endile märkamatuks jäädes. Järjepidevus liidus pisisusega annab lõpptulemuseks petupildi: eakaks saanutena oleme toimunud muutusist teadlikud, kuid „sisimas“ saadab meid veendumus, mille kohaselt meie MINA, vähemasti üldjoontes, justkui polekski teisenenud, kirjutab esseist Ilmar Vene. 

Kui olukord juba üksikisiku piires on sedavõrd keeruline, siis mida arvata muutumistest ühiskondlikus plaanis, nn sotsiaalsest mälust? Kokkuvõte sellisest küsimusest saab kõlada ainult ühetähenduslikult: jääb aastakümnete vältel toimunu müsteeriumiks, siis sajandid, aastatuhandeist sootuks kõnelemata, jäävad meie mõistmisvõime piirest täielikult välja. Loobume püüust mõista, taandades kogu problemaatika väärtustavat laadi märksõnadele.

Kas me pole siis lugenud, et ateistlikku laadi valgustustöö polevat ikka veel aegunud? Sedalaadi õhutusi ei kostaks, kui õhutajad teaksid, missuguse agarusega valgustati sõgedaid lugejaid 19. aastasajal. Milles näha valgustamistöö ebapiisava tõhususe põhjust? Küllap selles, et meie vajadused pole ühesugused. Vahest toimivad kaasa teguridki, millest me ise pole teadlikud; võib-olla kõnelevad meis ikka veel Platon ja Aristoteles, kes aiva seletasid, et kolmeseks jaotuva hinge kõige kõrgemat,