Riigikogu istungjärgu alguse järgi võiks oodata üsna tulist sügist. Kohe alguses läksid töösse poliitilised manööver-eelnõud, nagu näiteks Reformierakonna eestikeelse hariduse algatus. Järgnesid vastumanöövrid, mis kokku jätab mulje, et teema ise pole poliitikutele kuigi oluline. Aga võitlushimu on küllaga ja enne riigieelarve vastuvõtmist see vaevalt raugeb.
EKRE VÕITLUSETA VÕITLUS
Sügis parlamendis algas kohe vasaku jalaga astudes. Nii EKRE liikmest riigikogu spiiker Henn Põlluaas kui ka president Kersti Kaljulaid andsid avaistungil signaale – üks otse, teine kaude –, kuidas nad teineteisele pinnuks silmas on. Selles vastasseisus ei ole enam palju uut, see on kõigile teada ja näha. Ja kasulik on see... mõlemale poolele.
Kuidas nii? Üks tugev vastane aitab tihti mõlema poole ideedel ja vaadetel esile tõusta. Eriti kasulik on selline olukord EKRE-le.
Esiteks president. Tema vastuseis EKRE tegudele ja retoorikale on põhimõttelist laadi, kuna temal sellest vastandusest palju võita ei ole. Kui jätta kõrvale soov panna veidike proovile presidendi volituste piire ning hoida oma vaadete järgi sirget selga. Kahtlemata tahab Kaljulaid jääda ajalukku omanäolise presidendina, kes millegi eest seisis. Kaljulaidi jaoks on need väärtused, mis asuvad EKRE omadest paljudes küsimustes patarei vastasotsas. Kaljulaidi ei näi ka tagasi hoidvat oht mitte saada teiseks ametiajaks tagasi valitud. Seega on tema jaoks maineküsimusega tegu vaid osaliselt.
Teiseks EKRE. Sellel erakonnal on vastandumisest presidendiga võita kõik ja küsimus on paljuski maines. Sest mis vastast EKRE-l valitsuses olles õigupoolest peaks praegu olema? Sotsid muidugi alati, aga EKRE-le näib tunduvat, et sotsidest pole hetkel piisavat vastast. Valimiste eel oli vastaseks Jüri Ratase eelmine valitsus, nüüd ise koalitsioonis olles ei saa peaministrit muidugi enam niimoodi tümitada. Vahepeal sobis vastaseks Reformierakond. Sobib veidi ka nüüd, aga jällegi, oravad on opositsioonis, seega võit on juba nagu käes ja nende tagumine pole enam nii tulemusrikas. Tulemus on EKRE jaoks see, kui leidub ühine vaenlane, mis EKRE valijaid ühendab ja võitlusmeeleolu hoiab. President on selleks parim võimalik lahendus.