Juhtkiri: selle sajandi keskne teema

Koolinoored mures planeedi kliima pärast. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Arusaamine, et kliimaprobleemid ei kao iseenesest, ei tohiks vast kedagi enam üllatada. Küll aga puudub üksmeel, kuidas need kaduda võiksid. Ja mida saame teha meie siin, Eestis.

Tänavu juunis toimunud Euroopa Liidu valitsusjuhtide tippkohtumisel oli Eesti üks riikidest, kes ei soovinud kinnitada eesmärki saavutada Euroopa Liidus nn kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Peaminister Jüri Ratas kommenteeris hiljem, et «Eesti toetab püüdlemist kliimaneutraalsuse poole, aga lõpliku seisukoha saame anda pärast analüüsi, septembris». Nüüd on oodatud analüüs peaaegu valmis. Selle järgi on eesmärgi saavutamine Eestis võimalik. On ainult üks aga – selleks tuleks investeerida 16,7 miljardit eurot.

2019. aasta riigieelarve – meie ajaloo suurim, muide – on 11,3 miljardit eurot. Nii võttes ongi vabariigi valitsuse skepsis analüüsis välja pakutava suhtes õigustatud. Kui eesmärkide saavutamise hind muudab meie riigi ülalpidamise sõna otseses mõttes võimatuks, polegi mõtet uljalt väita, et liigume kindlasti sõnastatud eesmärgi poole. See pole lihtsalt reaalne.

Samas pole pilt mustvalge. Loomulikult saab kliimamuutuse ja selle mõjudega võidelda ka ilma kohemaid 16,7 miljardit välja käimata. Kuid üks aga on siingi peidus: meil pole poliitilisel tasandil kliimaküsimust õieti arutatudki. Seda näitab või tänavu kevadel justkui üllatusena ilmnenud tõik, et Ida-Virumaal tuleb sadu kaevureid koondada. Veidralt mõjub ka keskkonnaminister, kes tunnistab, et ei oska öelda, kas ja kuidas kavatseb Eesti sätestatud kliimaeesmärkide poole liikuda.

Samas on Eesti üks väheseid ELi liikmesriike, kes on senised eesmärgid täitnud. Nii on 2030. aastaks seatud taastuvenergia-eesmärgid kõigist liikmesriikidest saavutanud lisaks meile Hispaania, Leedu, Portugal ja Taani. Oleme tegutsenud realistlikult: erinevalt mõnest riigist, kes ei tule varasemate sihtidegagi toime, kuid nõuavad nüüd veel uljamate saavutusteni jõudmist, oleme lihtsalt teinud selle, mis on tõesti meie võimuses.

Selge see, et nii meie kui paljud teised riigid ei saa kõikvõimalikke ülikalleid nõudmisi niisama lihtsalt ja üleöö ellu viia.

Sel keskteel on Eestil mõistlik ka jätkata. Selge see, et nii meie kui paljud teised riigid ei saa kõikvõimalikke ülikalleid nõudmisi niisama lihtsalt ja üleöö ellu viia. Liiati peab lahendus olema kogu Euroopa Liitu ühisel haarav – ja seda just eesmärkide saavutamise, mitte sõnastamise mõttes. Jäädes ainult retoorika pinnale, juhtubki nii, et ühed seavad kõlavaid, kuid ebareaalseid sihte, ja teised, kainemalt kalkuleerivamad või ehk ka skeptilised liikmesriigid lükkavad need lihtsalt kõrvale. Mõistlik oleks siiski suunata reaalsuse teele ka teised – nii liigutoopilised unistajad kui nende kibedalt skeptilised vastased.

Peaminister Jüri Ratas on iseenesest nimetanud keskkonnateemasid Eesti uueks narratiiviks. Kuid see eeldab tegusid, konkreetseid ja lahendustele suunatud tegusid. Neist kõige suurem ja ajakriitilisem: kust tuleb Eesti elekter ja millist uut rakendust leiavad Ida-Virumaa kaevurid?

Nii see kui teised kliima ja keskkonnaga seotud küsimused on selle sajandi keskne teema. Ka Postimehe jaoks. Nii toomegi juba alates homsest lehest edaspidi regulaarselt lugejateni kliimale pühendatud küljed.