Digiajastu ohtlik trend: nutisõltlastest lapsed lähevad vanematele kallale

Kiili gümnaasiumi 14–15-aastased õpilased (vasakult) Raian, Karmo, Liisa, Aliise ja Maria ütlevad, et nutiseadme kasutamine pole ainult noorte probleem, samamoodi haaravad vabal hetkel telefoni järele ka nende vanemad.  Foto: Eero Vabamägi

Nutisõltlase kaif tuleb tunnustusest ja valelähedusest. Inimene sellega konkureerida ei suuda.

Tallinna laste vaimse tervise keskuses on osakond, kuhu jõuavad nutivõõrutust vajavad lapsed. Võõrutus ei erine palju sellest, mida kogevad alkohoolikud – kui nendelt võetakse võimalus haarata pudeli järele, siis keskuse nutivabas osakonnas pole kohta telefonile ega arvutile.

Nutisõltuvus pole juba ammu pelgalt moodne sõnakõlks. Viimastel aastatel on kiirabi saanud üha enam väljakutseid kodudesse, kus vihahoos laps on vanematele käsitsi kallale läinud. Või siis leebemad näited: laps loobib vanemaid kättejuhtuvate asjadega, karjub nende peale ja lukustab end oma tuppa.

Viha ajend peitub selles, et vanemad on lapselt nutiseadme ära võtnud või piiranud ligipääsu internetile. Sedavõrd ekstreemse reaktsiooniga lõppevad üldiselt olukorrad, kui laps on arvutis või telefonis juba mitmendat tundi ja ühtäkki võetakse see tal käest. Äkitselt toimunu lööb lapse psüühika sassi.

Etteruttavalt olgu öeldud, et ekspertide sõnul on see kõige halvem asi, mida lapsevanem üldse teha saab.

Kuid reaktsioon ei pruugi olla vägivaldne, sageli lähevad käiku ka ähvardused. Laps võib öelda, et kui ta telefoni tagasi ei saa, teeb ta endale viga. On teada olukordi, kus laps on näiteks ähvardanud aknast alla hüpata.

Postimehe andmetel on Eestis olnud ka vähemalt üks juhtum, kui internetita jäänud noor endalt elu võttis.