:format(webp)/nginx/o/2017/12/10/7395781t1hf37e.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/09/06/12534179t1h25db.jpg)
Hiljuti kostsid Emajõe Ateenast rõõmuhõisked, mis kaikusid üle Eesti. Ajakirjanik, kes on Tartus sündinud, peab end tartlaseks ja armastab Tartut, võttis nõuks uurida, mis peitub valju hurraa taga – ja kas see hurraa on ikka põhjendatud.
Tellijale
Tartu Euroopa kultuuripealinnaks?! Miks ometi? (3)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Palun üks pilet linna!»
«Kuhu?»
«Linna!!»
«Ee...?»
«Tallinna!»
Tõestisündinud lugu Tartu bussijaama piletikioski ees.
Jah, Tartu pole tallinlaste arvates eriti linn. Miski linn. Üks tartlasest minister otsustas haridusministeeriumi Tartusse kolida. Järgmised valitsused on olnud hädas, et leida ministrit, kes oleks nõus vahel sõitma Tartusse ministeeriumimajja nägu näitama.
Lahenduseks sai, et ministeeriumi Tallinna esindus mehitati uuesti, kes jäid Tartusse, jäid, ega nad väga ministeeriumi tööd sega.
Tartus liigub kõik aeglaselt ja uniselt. See on laisk linn.
Räägitakse kuulsast Tartu vaimust, aga räägitakse ka neist, kes on Tartu vaimust vaevatud – neist, kelle maailmapilt on äärmuslikult Tartu-keskne. Selliseid kohtavat vahel.
Nüüd on Tartu valitud Euroopa kultuuripealinnaks aastal 2024. Unistus kümnetest tuhandetest välisturistidest, kes tulevad vaatama seninägematut Tartut, söövad Tartus kõhu head-paremat täis, ja mis peamine, toetavad oma väsinud põse ühele neist tuhandetest vasttärgeldatud püüriga Tartu patjadest, mis majutusasutuses väsinud välismaalast ootavad. Turistide arvu kasv on üks tõsisemaid mõõdikuid.