/nginx/o/2019/08/30/12513449t1h7e8c.jpg)
Ivangorodis elas kodutu koer, keda kohalikud kutsusid Rõžikuks (Punapea). Peremeest ei õnnestunud talle leida, kuni oma abi ei pakkunud loomakaitsjad Narvast. Ent kuni heatahtlikud inimesed Ivangorodis ja Kingissepas Rõžiku Eestisse saatmist ette valmistasid, kadus peni kui vits vette. Vabatahtlike suureks imestuseks ilmus ta välja Narvas.
Esmalt taheti kodustada Peterburis, seejärel Narvas
Ivangorodi elanik Irina Bartauskis rääkis portaalile Rus.Postimees, et peremehed viskasid Rõžiku kodust välja veel siis, kui ta oli kutsikas. Mõnda aega hulkus koer selle maja juures, kus ta oli sündinud, kuid sisse teda ei lastud.
«Ta on sõbralik, tahab süüa, hellust ning teiste hulkuvate koertega koos olla, aga kõik löövad ja hammustavad teda ning ajavad minema,» kirjeldas Irina olukorda.
Kui üks ivangorodlane Rõžikut lapse juurest minema ajades jalgrattaga lõi, lonkas koer pikka aega.
Irina Bartauskis maksis kinni kodutute koerte steriliseerimise, aitas neid, kui oli rahalisi võimalusi. Kuid Rõžikut naine enda juurde enam võtta ei saanud, kuna tema kodus juba on kolm koera. Irina ja tema tuttav Lira Astafjeva püüdsid leida Rõžikule kodu sotsiaalvõrgustiku VKontakte kaudu, kaasasid Peterburi loomakaitsjad ning Kingissepas asuva loomade varjupaiga Dobroje Sertse.
«See varjupaik teeb koostööd Peterburi loomakliinikuga Fillmora,» rääkis Irina. «Sellele kliinikule eraldatakse oblasti kuberneri poolt raha kodutute loomade steriliseerimiseks. Kord nädala-kahe jooksul püüavad kingissepalased hulkuvaid koeri, viivad Peterburi ja steriliseerivad. Pärast steriliseerimist hoiavad loomi seal nädal aega. Kui õnnestub, leitakse Peterburi loomakaitsjate abil koerale kodu. Kui ei leita, tuuakse tagasi ja lastakse lahti. Ja jooksevadki ringi samad koerad, aga juba steriliseeritud.»
Ivangorodlased leppisid kokku, et ka Rõžik võetakse selle kuberneri-programmi raames steriliseerimisele, kuid tekkis probleem: koer tuli Ivangorodis üles leida ning paigutada ajutiselt Kingissepa varjupaika, ent see oli loomi pilgeni täis. Siis otsustati, et Rõžik viiakse Kingisseppa oma kuudiga.
«Tegime üleskutse, kellel on laudu, kes oskab kuudi kokku klopsida,» meenutas Irina. «Üleskutsele vastanud inimesed ütlesid, et neil on valmis kuut ja saavad selle ajutiselt meile anda. Ent samal ajal vastas ka Narva varjupaik.»
Ettepaneku koera võtmiseks tegi MTÜ Narva Hüljatud Loomad esindaja Jekaterina Platonova. Kuid koera saatmiseks teisele poole Narva jõge tuli vormistada vajalikud dokumendid ning ta vaktsineerida ja kiibistada. Lepiti kokku, et Rõžik kiibistatakse Peterburis, aga dokumendid vormistatakse Kingissepa varjupaigas. Omaette probleemiks oli toimetada suur koerakuut Ivangorodist Kingisseppa ning leida selleks veok ja vabatahtlikud vedajad… Kuni see epopöa kestis, kadus koer mitmeks päevaks.
«Ja mis te mõtlete? See oli meile kõigile šokk! Kui olime kõik teinud, kuuti oli isegi söögikauss valmis pandud, kirjutab meile neiu Narvast ja teatab, et koer on Narvas,» meenutas Irina. «Poiss läks vastu oma saatusele! Justkui otsustas, et tal pole aega oodata, kuni me ta ära vormistame ja kastreerime. Kuidas ta sinna sattus, seda ma ei tea. Aga ilmselt on koertel oma jumal!»
Hulkuvatele loomadele pole riigipiir takistuseks
Rus.Postimees kirjutas varem, et veebruaris elas varjupaigas nimega Narva Kassituba kaks piiri tagant pärit koera, kes käisid palju kordi Ivangorodist Narva ja tagasi.
Narva Kassitoa juht Julia Tuštšenko avaldas siis arvamust, et talvel saavad loomad hõlpsasti liikuda üle jäätunud piirijõe. Irina Bartauskise arvates suudavad koerad suvel ületada piiri läbi kuivanud jõesängi liikudes. Ent see variant on märksa ohtlikum: enamasti Kreenholmi ja Ivangorodi Parusinka linnaosa vahel Narva jões vett küll pole, ent kuiv jõesäng on kanjoni põhjas, mida ületada polegi nii lihtne.
Jekaterina Platonova märkis, et koerad on suutelised ka üle Narva jõe ujuma, aga sageli tulevad lihtsalt sildade kaudu üle jõe. Platonova sõnul on üle piiri edasi-tagasi hulkuvad Ivangorodi penid tavaline nähtus.
Kodututele koertele läbipääs vaba, ülejäänutele omaniku passi alusel
Jekaterina sõnul on piirivalvurid võtnud seisukoha, et kui koerad ületavad piiri iseseisvalt, on tegu tavalise metsikute loomade rändega. Aga kui koos omanikuga, tuleb talle teha kaitsesüstid, hoida teda kuu aega karantiinis ning vormistada pass. Ja kui Narva vabatahtlikud tahavad piiri tagant tulnud hulkuvat koera Ivangorodi tagasi saata, tuleb neil koera kaitsesüstimiseks ja dokumentide vormistamiseks kulutada umbes 50 eurot.
«Selles samas Kassitoas on praegu kolm Venemaalt pärit krantsi,» ütles Jekaterina. Tema sõnul otsustas omanik neile lihtsalt käega lüüa, leides, et pole mõtet dokumentide vormistamisele 150 eurot kulutada.
Varem, kui Narvas tegeles hulkuvate koerte püüdmisega Kohtla-Järve varjupaik Grey Dogs, oli loomade Ivangorodi tagasi saatmine veelgi kulukam.
«Näiteks kui koer jooksis ära naise juurest, kes töötas Ivangorodis meditsiiniõena. Tema jaoks olid need kulutused suuremad kui tema kuupalk. Seepärast tegime korjanduse ja saatsime kogutud raha naisele,» rääkis Jekaterina Platonova.
Eestis on koerte elu palju parem
«Meid eraldab Ivangorodist 150-200 meetrit, aga mentaliteet on hoopis teine. Seal pole loomadega suhtlemise kultuuri, neile tehakse seal liiga!» muretseb Platonova. «Vene koerad tulevad meile ka seepärast, et neil lastakse seal vabalt ringi jalutada. Narvas on selliseid koeri, kellel lastakse ringi hulkuda, võibolla kolm-neli.»
Jekaterina Pavlova märkis, et Ivangorodist tulnud koerad pole harilikult süstitud, selle tõttu on Eestis oht marutaudi levikuks.
Aga juhtub ka nii, et Narva koerad satuvad Ivangorodi. Näiteks ujus ühele Narva loomaarstile kuuluv Staffordshire’i terjer üle jõe Ivangorodi Stieglitzi kiriku juurde.
«Mulle kirjutas kuus inimest Ivangorodist, kes nägid koera linna eri piirkondades,» meenutas Jekaterina. «Kaks inimest kirjutasid, et annavad mulle selle koera kohta infot 50 euro eest – isegi selles on inimeste suhtumine erinev. Tegelikult jäi koer ööseks kiriku juurde ning hommikul viidi ta tagasi koju.»
Üle jõe Narva tulnud Rõžikule andis keegi süüa ning ta jäi puu alla magama. Juba samal päeval viidi ta varjupaika.
«Ta tuli jalakäijate läbipääsu kaudu Parusinkast. Siin korjasid ta üles Narva Kassitoa töötajad, aga mina aitasin juba leida talle peremees Tallinnas,» ütles Platonova.
Koera võttis endale tuntud Tallinna kunstnik Valeri Laur, kes andis talle uue nime Semjon. «Nüüd nad käivad koos ja avavad näitusi. Semjon läks Tallinnas koerte kooli,» rõõmustas Platonova.