Krüüslid, suulad ja hiigel-linnulaadad Bellingshauseni teel

Suulade koloonia. Foto: Danny Lawson / Press Association Images / Scanpix

Purjekaga Põhjalast Lõunamandrile sõites leiab vilunud silm hulgaliselt huvitavaid linde ning näeb, kuidas inimtegevus mõjutab nende elu.

Ma ei mõtelnud pikalt, kui Antarktika 200 ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli mulle Bellingshauseni pardal kohta pakkus. Esiteks saan ju suurepärase võimaluse tutvustada laiemale ringile lähemalt merelinde ja neid ohustavaid tegureid. Merelinnud on nimelt väga hea indikaator mere seisundi hindamisel, nende arvukuse muutus annab märku merekeskkonnaga toimuvast. Teiseks pole ma kunagi viibinud purjelaeva pardal ega näinud, kuidas meremehe elu tegelikult välja näeb, ning kolmandaks on ju hea tunne, kui saad panustada ekspeditsiooni õnnestumisse.

Astusin Bellingshauseni pardale 12. augustil Bergenis ja sealt võtsime suuna üle Põhjamere Shetlandi saartele. Juba väljasõit Bergenist oli omaette elamus. Kuna fjord on sügav, see veelinde eriti ei tõmba, kui välja arvata mõned suuremad hahaparved ja ringilendavad kajakad. Küll aga märkasime kaldal askeldamas kahlajaid, kes toituvad rannas olevatel vetikamattidel. Sealne linnustik sarnanes üsna palju Eesti omaga – meriskid, tildrid, kivirullijad, mitmesugused kajakaliigid.

Olukord muutus aga kohe, kui väljusime fjordist ja jõudsime Atlandi ookeanile. Või mis ookean ta nüüd ongi – see on vaid Põhjameri, üks väike nurgake suurest Atlandist. Lained kogusid kõrgust ja peagi olid kohal tõelised merelinnud. Esimesena andis endast märku albatrosside sugulane jää-tormilind. Suure üllatuse pakkus kohtumine jääkajakaga, kes pesitseb kaugel Arktikas ja on isegi siinsetes vetes harv külaline, eriti suvisel ajal.