Aitäh teile, karmid õpetajad!

SEE ON ILLUSTRATSIOONID KARMIDE ÕPETAJATE LOO JUURDE, ILMA ALLKIRJATA! Foto: Artur Kuus

Nüüdisajal eeldatakse õpetajalt leebust, headust, naeratust – lühidalt, ülevoolavat õpilassõbralikkust. Arteri toimetuse praeguste ja endiste liikmete koolikogemus aga kinnitab, et tegelikult annavad laste tulevikku suurima ja kasulikema panuse õpetajad, keda õpilased vaata et lausa kardavad.

Kirglised maadlused Frau õpetajaga

Villu Päärt

«Pärast esimest semestrit te enam ülikoolis ei jätka, ma mäletan küll, mida see Puurmani kool tähendab...» (Loe: olematu saksa keele oskus.)

Nii rääkis Siiri Raitar, Tartu Ülikooli saksa keele õppejõud, keda kutsuti Frau Raitar. See lause on pärit esimesest saksa keele tunnist. Ähvardus, et saksa keel kõrvetab ülikoolist välja, oli tõsine, sest väljapudenemine tähendas sõitu Nõukogude armeesse.

Meid, saksakeelseid, oli kursusel kolm. Nüüdne suhtekorraldusäss Ilona Leib kadus vahepeal ära Eesti Kongressi juurde asjatama, Lõunalehe peatoimetaja Urmas Paidre leidis endale Saksamaal noortelaagri, kus «kaski raiuda», nagu Frau Raitar tavatses öelda. Nii jäin ma üksi lugema lektüüri, tuupima pähe kahtsada uut sõna semestris ja tõlkima vabalt valitud koha pealt.

Meie maadlused saksa keele grammatika ja lauseehitusega olid kirglised. Vähemalt paaril korral vihastas Frau Raitar mu peale nii siiralt, et tema silmist lõi sädemeid ja olek viitas, et nüüd kõnnib ruumist välja.

Kuid juba pool aastat hiljem oli seis parem. Saksakeelsed leheuudised olid juba ilma sõnaraamatutagi loetavad ja Frau Raitar võitles eri Stiftung’itega selle nimel, et ajakirjandustudengid saaksid sõita Saksamaale, toimetusse, kus tehakse lehte, mida Lennart Meri pidas parimaks maailmas – Frankfurter Allgemeine Zeitung.

Ka sinna sõitsin, kohvris Kibbermanni hiiglaslik saksa-eesti sõnaraamat, mille avasin vaid korra – et näha, beige on beež.

Saksa keele kursus sai läbi. Kord tänaval kohtudes kutsus Frau Raitar mind enda juurde sünkroontõlkimist tudeerima. Midagi tuli ette. Kahjuks.

Valus vaikimine

Merit Kopli

Mind on kõige rohkem mõjutanud Kadrioru saksa gümnaasiumi omaaegne saksa keele õpetaja Aino Ruustal, kes oli rangus ise. Ta polnud õpetaja, kes oleks meid sõimanud, aga tema rahulolematu vaikimine oli valus, harv naeratus seevastu võrdus kiituskirjaga.

Teismeeas olid mul aeg-ajalt muud huvid kui koolis käimine ja õppimine, aga kunagi ei puudunud ma Ruustali tunnist ega julgenud minna sinna õppimata. Piinlik oli rumal olla ja ma tahtsin õpetaja Ruustalile meele järele olla, tema hinnang oli mulle oluline. Nii see saksa keele grammatika selgeks saigi.

Hilinemine oli õpetaja Ruustali silmis tohutu patt ja ta kodeeris meisse punktuaalsuse, millest ühegi väega jagu ei saa – ma lihtsalt ei oska hilineda. Ei möödunud vist nädalat, mil ta poleks rääkinud, kui tähtis on öelda «tere!». Tollal tundus see koomiline, aga tegelikult ju nii ongi. Teretamisest saab kõik alguse ja mitteteretamine sulgeb uksed.

Olen üpris kindel, et kui poleks olnud õpetaja Ruustali laotud vundamenti ja tema äratatud huvi saksa keele vastu, poleks ma läinud Tartu Ülikooli saksa filoloogiat õppima. Järelikult poleks ma ka Saksamaale ajakirjandust õppima läinud, poleks ehk ajakirjanikuks saanudki. Kindlasti poleks minust saanud diplomaati Saksamaal.

Kõige sügavam käpajälg

Kristina Herodes

Elu pole vaid puhkus ja mäng. Kui lapsena pingutamise geeni ei treeni, ei suuda elus midagi. Vabadus tuleb täis kasvada, muidu on see vabalangemine.

Koolis mind hinded ei huvitanud ja autoriteedihirmu polnud, kuid hullupööra õppima pani mind austus. Kõige sügavamad käpajäljed tänasesse teadmistepagasisse vajutas 21. keskkooli kunstiajaloo õpetaja Tiina Meeri. Ta oli päikesekiir ise, sõbralik ja konkreetne, kuid äärmiselt nõudlik. Enne slaiditöid küürutasime vaata et ööpäevi hiiglaslike kunstiraamatute kohal. Üliraske eksami julges valida vaid kaks inimest klassist. Kohati tundus võimatu sellises mastaabis visuaalset materjali meelde jätta, ja range õpetaja nõudmised teadmistele näisid ebareaalsed! Eks me neil lõputuna näivatel hoogtöö-õppimismaratonidel ikka kirusime ka, see käib asja juurde. Sest pingutada on raske, vastik, võtab võhmale. Ja laps ei tea, et kui miski näib üle võimete, on see tegelikult võimalus võimete piire nihutada.