Erkki Koort: ostaks õige Novaja Zemlja

Jääkarud Novaja Zemlja lähedal. Foto: AFP/SCANPIX

See pole müüa? Vahet pole, Gröönimaa ka pole, kuid see ei sega kogu maailma sel teemal arutlemast.

USA presidendi mõte territooriumi laiendada näitab tema ärimehetausta. Tegemist on suurepärase kinnisvaratehinguga, millel on pealegi strateegiline kaal. Gröönimaa ei ole praegu mõistagi lihtne paik elamiseks, sest haritav maa moodustab seal vaid 0,6 protsenti saare pindalast. See on umbes 13 000 ruutkilomeetrit, mis on ligikaudu kolmandik Eestit. Metsa pole, kuid see-eest on palju maavarasid ning vähese asustuse tõttu on see majandamiseks suurepärane paik.

Praegu on enamik maailma suurimast saarest kaetud jääga ning ligipääs maavaradele seetõttu raskendatud, kuid suuri kinnisvaratehinguid tehaksegi perspektiivitundega. Edu saadab kinnisvaravaldkonnas ikka seda, kes eksklusiivse piirkonna enne teisi ära tunneb.

Trump on selle ära tundnud. Võime küll heita nalja tema seekordse mõtteavalduse üle, kuid üht-teist on see juhtum ometi muutnud. Gröönimaa asukoht on julgeoleku mõttes suurepärane – keset NATOt. Naabruses asuvad Kanada, Island ja Norra, rääkimata emamaast Taanist, kes peab tagama territooriumi kaitse. Nüüd aga räägib üks NATO liitlastest teise liitlase territooriumi omandamisest. Eks NATOs on ikka jagelemist ette tulnud, näiteks Kreeka-Türgi vastasseis, kuid ootamatu on olukord ikkagi.

Teine mõõde on pretsedent. Üldiselt jäävad sellised teod 19. sajandisse ega anna tänapäeval kuigi palju tooni, kuid maailm on muutumises. Pole vahet, kas Gröönimaad müüakse või mitte, kuid ots on lahti tehtud. Mis on olnud lubatud ühele suurriigile, liigub paratamatult teistegi arsenali.

Soomlastel on lausa Arktika suursaadik, kes – tõsi küll – resideerib Helsingis, mitte Rovaniemis, nagu võiks arvata.

Seega, ostaks Novaja Zemlja. Miks? Aga miks mitte? Territooriumilt on see umbes kahe Eesti suurune, mis on täiesti hoomatav. Me saaks rääkida kaasa Arktika keskkonnakaitses ning viimaks ometi liituda selle kaitsmise konventsiooniga, mis kohustaks meid vajadusel piirkonda saatma reostuskorje tehnikat. Mõistagi annaks see võimaluse esitada nõudeid veealustele leiukohtadele. Lõpuks ometi saaksime koha Arktika Nõukogus, kus vaatlejastaatuse saamine on olnud üks meie välispoliitiline huvi. Soomlastel on näiteks lausa Arktika suursaadik, kes – tõsi küll – resideerib Helsingis, mitte Rovaniemis, nagu võiks arvata.

Novaja Zemlja suured puudused on mõistagi radioaktiivne reostus, sest NSV Liit kasutas saari tuumakatsetusteks, ning metsa puudumine. Kui see kõik tundub liiga ulmelisena, sest peale muude miinuste ei pruugi Venemaa olla valmis müüma, võime alati ise Gröönimaale pretendeerida. Raha on Taani kuningriik juba 1346. aastal Põhja-Eesti müügiga kätte saanud ning koos intressidega kannataks suurt saart osta küll. Kui sellest veel väheks jääb, saab Danske panga rahapesuga Taanile laekunud maksudest viimase osamakse tasutud.

Nali naljaks, kuid juhtum näitab Arktika tähtsust suurriikidele ning suure tõenäosusega ei jää 57 000 inimesega ja üle kolme Texase osariigi suurune territoorium ilma nõudluseta.