Keeleõppe probleemid seisnevad auditi hinnangul keeleõpet pakkuvate ministeeriumite killustatuses, puudulikus rahastuses ja keeleõpetajate põuas. Uurisime ka keelekursustel osalenud vene emakeelega inimestelt, mis on nende isiklik kogemus keeleõppega.
Integratsiooni sihtasutuse poolt rahastatud keelekursustel osalenud Kristina ja Jekaterina (täisnimed toimetusele teada) selgitasid Postimehele, miks on eesti keele õppimine olnud nii raske.
Kursused on liiga populaarsed
Keelekursustele pääsemine on mõlema sõnul nagu võistlussport ja kõik soovijad tegelikult keelt õppima ei pääsegi.
«Kuna tean, et kursustele on palju huvilisi ja registreerimisega on vaja kiirustada, siis olin juba kell 10.00 arvuti taga valmis,» kirjeldas Jekaterina keelekursustele registreerimist. Hoolimata varajasest valmisolekust, ei õnnestunud tal õhtuti toimuvale kursusele pääseda.
«Ühe minuti jooksul sai nimekiri täis,» meenutas ta ja lisas, et lõpuks sai ta koha päevases keelegrupis ja õnneks tööandja oli vastutulelik ja lubas naisel töö ajast keelt õppida.
Sarnane kogemus oli ka Kristinal, kelle sõnul samuti kursustele registreerimine kiirelt umbe jooksis. «Registreerimine algas kell 10.00, aga tegelikkuses oli võimalik registreerida alles kell 10.13, kui inimesed leheküljelt lahkuma hakkasid,» kirjeldas ta.
Kaasaegsed õppematerjalid puuduvad
Kui lõpuks oli mõlemal õnnestunud keelekursustele pääseda, tuli silmitsi seista järgmise probleemiga. Selgus, et C1 tasemele, mida nii Jekaterina kui ka Kristina õppima asusid, ei ole isegi õpikut loodud.
«Keeletundide peamine puudus on kaasaegsete õppevahendite puudumine,» tõi Kristina välja ja lisas, et samuti ei räägitud sel kursusel, kus tema osales, kuigi päevateemalistel teemadel.