Pakosta: Tallinnas pole kõigile lastele elukohajärgseid koole

Liisa Pakosta Foto: SCANPIX

Tallinna uus koolimääramise kord tegeleb küll administratiivsete küsimustega, kuid ei lahenda pealinna tegelikku probleemi - koolide ebaühtlast jagunemist üle linna ning elukohajärgsete koolikohtade nappus, leidis riigikogu liige Liisa Pakosta.

«Tundub, et nüüd on Tallinnas võetud selline tee, kus sõna-sõnalt ja täht-tähelt järgitud õiguskantsleri ettekirjutust. Iseküsimus on, kas see on see, mida lastel, koolidel ja haridusel vaja on,» märkis Liisa Pakosta avalikkuse ette jõudnud uut koolimäärust kommenteerides.

Tema sõnul toimib sellele uuele korrale üsna sarnane süsteem Pärnus, kus tõepoolest pere ja lapse haaval otsitakse üles sobivaimad koolid. «Seal on pikad traditsioonid, enamasti tuntakse neid inimesi, sest tegu on ka väiksema kohaga. Kuidas see Tallinnas praktikas tööle hakkab, seda on raske ennustada, aga kindlasti on see parem kui eelmisel aastal,» tunnustas Pakosta linnavõime muudatuste eest.

Pakosta arvates peaks aga Tallinn märksa rohkem tegelema probleemi sisulise poole ehk sellega, et koolikohti oleks ühtlaselt üle linna. Siis ei läheks ka nii palju energiat nende väheste kohtade jagamisele. Ta viitas, et Tallinn isegi tunnistab, et vähemalt kahes linnaosas – Pirital ja Nõmmel ei jätku kõigile lastele koolikohti ka parima tahtmise juures. Sama mure ees ollakse ilmselt ka mitmes uusarenduspiirkonnas, mille ümbruses pole ühtegi kooli.

«Missugune on Kakumäe elukohajärgne kool?» jäi ka Pakosta mõtisklema. Piirkonnas on vaid Rocca al Mare erakool. «Minu arusaama järgi peaks laps suutma ise koolis käima. Seega tuleb vaadata talle selline koht, kuhu ta on võimeline ise kohale jõudma. Kuni selleni välja, et linn võiks osta kasvõi kohti Rocca al Mare kooli,» arutles ta. «Näiteks Õismäele ei vii sealt ju ka ühistransport.»

«Praegu on probleem pigem selles, et Tallinn sisuliselt täna ei suuda kõigile lastele elukohajärgseid koolikohti pakkuda. Seetõttu ükskõik, mis pidi me neid kohti jaotame, igas korras on ebaõiglus sees lihtsalt seetõttu, et koolikohti pole seal, kus elavad lapsed,» tõdes Pakosta.

«Põnevaks muutub ka see, mismoodi nad [kodujärgset kooli valiv haridusamet – toim.] kavatsevad hakata sissekirjutust arvestama ja mitte-arvestama. «Ma usun, et kui seda hästi ja mõistusega teha, võib see anda häid tulemusi, kuid protsess võiks olemuselt olla selline, et niisugust tohutut tööd ei peaks ette võtma,» arvas ta.

Mitu kuud raisku lastud

«Kui midagi Tallinna linnale ette heita, siis seda, et mis kuu meil praegu on? Meil on praegu detsembri lõpp! Mitte miski ei takistanud seda määrust tegemast juba suve alguses. Et jällegi suvel hakkab koolikohtade otsimine ja ümberjaotamine, ei ole päris mõistlik. Mitu kuud on lihtsalt raisku lastud ilma midagi tegemata,» kritiseeris Pakosta.

Samuti arvas ta, et koolide populaarsust tõstaksid valikained juba algklassides. Kui uue põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega põhikoolis vähendatud õppekoormusega vähenes ka valikainete arv, siis Pakosta sõnul näitab tagasiside, et nõudlus valikainete järele algklassides on väga suur ning ta arvas, et valikainete võimaldamine tuleks seaduses veidi paindlikumaks teha.

Ta tõi näiteks «600 last, kes tahtsid süvendatult õppida reaalaineid, kuigi kohti oli 44. Me tegelikult võiksime olla rõõmsad, et inimesed tahavad süvendatult matemaatikat õppida!» sõnas Pakosta. Ta ei olnud nõus, et selline tung oli kinni vaid lapsevanemate soovis võsuke eliitkooli panna. «Ma võtan näiteks oma agulikooli ehk Kalamaja põhikooli, mis oli suhteliselt ebapopulaarne. Aga kui nad tõid 1. klassist sisse inglise keele õppe, muutus kool päevapealt populaarseks, nii et kohti jäi puudu.»

«Meil on arusaadavatel põhjustel olnud hirm suure koolikoormuse ees. Aga kui matemaatikat või vene keelt õppida teise metoodikaga – mängeldes, huviharidusega sarnaselt, oleks see teine asi,» arvas Pakosta.