TTÜ hämar saladus: mainekas instituut pettis süsteemselt välja eurotoetuseid

Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) Nurkse avaliku halduse instituut skeemitas Euroopa Liidu projektirahasid teadlastele palkadeks, võltsides selleks ajatabeleid ja töötunde. Toimuvaga juba viis kuud kursis olnud rektor Jaak Aaviksoo vaatas vilepuhuja infole läbi sõrmede.

Loo lõpus on avaldatud Pressinõukogu otsused antud loo kohta.

15. märts 2019. Rektor Jaak Aaviksoo istub kabinetis, kui tuppa astub doktorant. Tulija on seda võimalust pikalt oodanud. Lõpuks keegi ehk kuulab ta ära ega käsi tal enam vait olla. Nooruk on silmanähtavalt närvis, kuid Aaviksoo julgustab.

«Pole põhjust närveerida,» rahustab rektor, «sa teed õiget asja.»

Doktorant räägib. «Lihtsalt öeldes saame me raha Euroopa Liidu fondist ning maksame seda inimestele, kes projektide kallal tegelikult ei tööta. Ühes minu hallatavas projektis nimega OGI oleme maksnud umbes 83 000 eurot inimestele, kes tegelikult selles ei osale,» teatab sõnumitooja.

Rektor teeb silmad suureks ja küsib üle, kas ta saab ikka õigesti aru.

«Me võltsime ajatabeleid. See on pettus!» selgitab noor teadlane.

«Mitte ainult pettus, see on korruptsioon,» tähendab Aaviksoo pärast detailide ärakuulamist.

Vihjaja hingab kergendatult. Talle tundub, et on vaikimise ringkaitsest läbi murdnud. «Ma võin teile saata selle kohta dokumente,» pakub ta rektorile.

«Sa võid neid saata, aga... pean mõtlema, mis edasine protseduur on. Meil on administratsioonis selle jaoks omad vahendid,» rahustab Aaviksoo. «Oled teinud õiget asja, tänan sind. Minu vastutus on see nüüd peatada. Kahjuks, kui ma selle peale mõtlema hakkan, siis mulle näib, et asi on märksa süsteemsem ja tõsisem, kui seni arvasin.»

Möödub viis kuud. Pealtnäha ei jõua neljasilmavestlusel räägitu kuhugi. Keegi ei esita küsimusi, ei toimu ühtki kõnet. Saladus pidanuks saladuseks jäämagi.

Kolmandik rahast «vasakule»

Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituut (RNI) on Tallinna Tehnikaülikooli üks kroonijuveele. Seal õpetatakse avalikku haldust – maakeeli öeldes seda, kuidas on õige riiki juhtida ja maksumaksja rahaga ümber käia.

Instituudil on, millega end reklaamida. Neli riigi teaduspreemia laureaati 20 aasta jooksul. Maailmanimedest külalisprofessorid. Rida tipp-poliitikutest vilistlasi ja tudengeid, teiste hulgas peaminister Jüri Ratas (tõsi, tänaseks eksmatrikuleeritud). Loendamatu hulk tellimustöid ministeeriumidele.

Kuigi tehnoloogiaosakonnad vaatavad riigiuurijaile ülalt alla, on instituudil üks kindel voorus. Teiste osakondadega võrreldes saab instituut alma mater’ilt väga vähe baasfinantse, ent toob sisse fantastilises koguses projektiraha. Ragnar Nurkse instituut on odav, aga edukas. Just sellest hakkab hargnema selle loo tuum.

2016. aastal eraldas Euroopa Komisjon Horizon 2020 programmist Ragnar Nurkse instituudile 267 500 eurot, et eestlased viiksid ellu oma osa rahvusvahelisest projektist OpenGovIntelligence (OGI).

Kogu raha kulus ära. Rohkemgi veel. Nurkse instituudil õnnestus endale haarata ka esialgu majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile (MKM) mõeldud osalus. Kokku kasvas summa seeläbi 279 850 euroni.

Postimehe käsutuses on OGI detailne aruandlus. Sealhulgas tagantjärele kirjutatud fiktiivsed tööajatabelid. Toimetus on tuhninud kuu aega Exceli tabelites, kirjavahetustes ja palgasedelites.

Vastuolusid leiab rohkem, kui jõuaks üles lugeda.

Kuigi OGI raames tegid kogu teadustöö ära vaid neli noort madalama tunnitasuga teadlast, paisutati TTÜ töökoormus Euroopa Komisjoni silmis kunstlikult suureks. Selleks leiti mitu ettekäänet, alates MKMi loobumise järel kasvanud töökoormusest, lõpetades väitega, et professorid olid ootamatult liialt hõivatud ja nad tuli asendada doktorantidega. Viimaste palk on küll madalam, ent kuna neil läks sama töö tegemiseks rohkem töökuid, «kulus» raha ikkagi viimse sendini ära.

Et tegelikkuses tegid neli autorit töö ära märksa väiksema arvu töökuudega ja said selle eest oma tavapärast palka, jäi instituudile pihku suur summa raha.

See kanti töötasudeks inimestele, kes projektis ei osalenud. Niisiis kasutati pettusega saadud vahendeid sisuliselt instituudi palgafondi pikendusena. 279 000 eurost õnnestus sel viisil asjasse mittepuutuvate inimeste töötasudeks nihverdada vähemalt 85 000 eurot. Teisisõnu, Euroopa maksumaksja maksis kinni töö, mida tehnikaülikooli teadlased tegelikult kunagi ei teinudki.

Teadsid, aga võtsid vastu

Suurima väärkasutatud summa – 31 904 eurot – sai sealt palgaks instituudi teadur David Duenas Cid, kes kulutas OGI kallal väidetavasti 2000 töötundi. Teadusinfosüsteemis Researchgate.netis pole Cid oma mammutpanust reagagi maininud. Küll aga paistab sealt, et tal olid samal perioodil õlul hoopis e-valimiste projektid.

Üle 22 000 euro maksti välja instituudi sisulisele juhile professor Wolfgang Drechslerile. Tema on instituudi keskne kuju ja autoriteet, kelle heakskiiduta üldjuhul doktorikraadi ei saa. Sel ajal, kui Drechsler pidanuks tööajatabelite järgi OGI kallal vaeva nägema, tuuritas mees hoopis kolm kuud ümber maailma.

Drechsleri Facebook jutustab: üks päev Belgias, nädal hiljem Tais, neli päeva hiljem Birmas, kaks päeva hiljem Filipiinidel, kolm päeva hiljem taas Birmas, üheksa päeva hiljem Tais, viis päeva hiljem Saksamaal. Kuid kui uskuda palgatabeleid, jaksas ta kogu selle tuuri käigus iga päev üle kaheksa tunni tööd rabada.

Samast allikast jooksis ka RNI külalisprofessori, Londoni Majanduskoolis töötava Carlota Perezi palk. Perez on maailmanimi, kes käib Tallinnas episoodiliselt loenguid andmas, kuid pole OGIga mingilgi määral seotud.

Postimees helistas teadusprojekti libaautoritele ning päris, mis oli nende osalus OGIs. «Ma ei usu, et ma oleksin sellises projektis osalenud,» ütleb professor Erik Reinert, kes on raha saanud mõnesaja töötunni eest.

Aruandluse järgi töötas OGIs üle tuhande tunni ka nooremteadur Ralf-Martin Soe. Esialgu väidab ta ajakirjanikule, et tema panus oli väga väike. Kuuldes, et paberite järgi tegi ta tööd enam kui tuhat tundi, ütleb Soe, et töökoormus oli täpselt selline, nagu ajakirjanik kirjeldab.

«Ma olen viinud läbi teadustööd, mis selle projektiga on otseselt seotud,» väidab teadlane, esitades tõendusmaterjalina pika nimekirja oma teadustöödest.

Mitte ükski neist ei kuulu OGI koosseisu. Euroopa Komisjonile esitatud publikatsioonide nimekirjas tema töid ei ole. Tegelikult oli mees ajatabelites märgitud perioodil hoopis veerand kohaga minister Urve Palo nõunik.

«Jah, me tegime seda»

«Jah, OGIs on olnud tööl rohkem inimesi, kui projekti reaalselt panustas,» tunnistas RNI nooremteadur Maarja Toots, kui Postimees ta sel esmaspäeval asitõenditega kurssi viis. Ta pole ainus, sama ütleb OGI projektis tegelikult osalenud autor Keegan McBride ning veel üks instituudi töötaja, kes palus anonüümsust.

McBride lisab, et skeemitati ka reaalsete autorite töötundidega.

«Olin näiteks nädal haiglas, kuid kirja pandi 20 tundi tööd,» ütleb ta. Kokku sai ta palka pea 2000 tunni eest, kuid tunnistab, et tegelikult võis tema osalus olla väiksem. «Näiteks piloodi ehitamiseks kulus mul vaid kolm päeva.»

Toots tegeles projekti aruandluse vormistamisega, ent pole kaugeltki petuskeemi autor. Ta ütleb, et sai juhiseid instituudis OGI projekti elluviimist juhtinud professor Robert Krimmerilt. Instruktsioonid, kuidas täpselt pettusega saadud raha töötajatele palkadeks kasutada, pidid aga pärinema instituudi direktorilt professor Erkki Karolt. Tähelepanuväärne on, et kaasa mängis suur ring lähemalseisvaid osalisi, isegi raamatupidaja.

Kas palga saajad pidid pettusest teadma? Jah. Kuni hiljutise ajani märkis instituudi raamatupidaja teadlaste palgalipikutele täpselt, millise projekti eest nad töötasu saavad. Seega Drechsler, Soe ja teised nägid iga kuu, et saavad palka töö arvelt, mida nad tegelikult ei tee.

Tõendid näitavad, et südametunnistus teadlasi kuigi palju ei piinanud. Instituudi siseringis nimetati skeemi «loominguliseks raamatupidamiseks». Arvutivestlustes kästi vältida sõna «pettus» kasutamist.

Skeemi seaduslikkuses kahtlejatele rõhutasid instituudi juhid, et sel viisil toimetamine on ainus viis, kuidas RNI suudab sama meeskonda palgal edasi pidada, vältides kokkutõmbamist.

«Meil tõesti oli juttu, miks see nüüd nii on,» meenutab Maarja Toots. «Juhtkonna vastused on üldjuhul olnud, et nii on kuskil otsustatud. See on niimoodi olnud. See pole olnud minu või samas staatuses uurijate pädevuses või meie voli all midagi seal muuta.»

Andmed näitavad, et instituut võib olla skeemitanud lisaks Euroopa Komisjonile ka ülikooli endaga. Näiteks Drecshlerile maksti ühe väiksema teadusprojekti (SS438, digivalitsemise sidusrühmade kaardistamine) eest 4280 eurot. Käekiri kordub. Ka seal pole Drechsler esialgses taotluses osalejana märgitud ning teised autorid ei tea tema osalusest midagi. Ükski avalik infokild ei viita tema seotusele.

Sama projekti raames sai professor Ringa Raudla samuti 4280 eurot. «Ei, ma ei osalenud selles projektis,» ütleb Raudla ajakirjaniku päringu peale. Kahe sellise projekti (lisaks ka digitaalse valitsemise kompetentsikeskuse käivitusfaas) raames maksis tehnikaülikool palgaraha vähemalt 45 000 eurot, millest Postimehe andmetel on pea 20 000 eurot makstud fiktiivse osaluse eest.

Seega on instituut skeemitanud endale eri projektide raames kokku vähemalt üle 100 000 euro palgaraha. McBride usub aga, et kardetavasti on sellist raamatupidamist rakendatud juba aastaid ning enamate projektide puhul.

Miks mainekale instituudile seda vaja oli? Postimehe käsutuses on lindistus, milles instituudi juht Erkki Karo tunnistab, et skeemitamise mõte on maksimeerida instituudi sissetulekuid.

«Meil on 7–8 professorit, aga ülikooli antavast baasrahast rahastusest piisaks ainult nelja ülalpidamiseks. Seepärast peame ehitama reserve,» pihtis Karo neljasilmavestluses instituudi töötajale.

Postimees palus Erkki Karolt sel nädalal korduvalt kommentaari, kas OGI projekti raames on makstud palka neile, kes teadustöös tegelikult ei osalenud. Karo jättis küsimustele vastamata, viidates isikuandmete kaitsele.

Instituut tõi ülikoolile rekordilise rahasüsti 

Ülikooli suhtumist pettusega tegelemisel võib mõjutada ka tänavu aprillis ehk kuu pärast Aaviksoo kohtumist nooremteaduriga selgunud tõsiasi, et Nurkse instituut tõi TalTechi rekordilise rahasüsti.

Nimelt anti targa linna tippkeskuse Finest Twins loomiseks instituudile koguni 32 miljonit eurot, millest pool tasub Euroopa maksumaksja, taas Horisont 2020 fondi kaudu, teise poole aga Eesti riik.

Ülikool ise saab sellistest toetustest üldjuhul «katuserahana» 15 protsenti.

Vihje jättis rektori külmaks

Kui Postimees sel esmaspäeval rektor Jaak Aaviksoolt märtsikuise kohtumise ja tema sammude kohta aru päris, eitas rektor üldse vestluse toimumist. Ajakirjaniku nimetatud vestluspartnerit ta ei tundvat, asjaolud pole tuttavad ja samuti puuduvat alus Nurkse instituudi kontrollimiseks. «Tähendab mis mõttes? Mul ei ole ühtegi alust, mille põhjal midagi teha,» pareeris Aaviksoo.

Rektori vastus muutus kaks päeva hiljem. Siis väitis Aaviksoo, et eitas esiti kohtumist kaalutlusega anonüümsust palunud vihjajat kaitsta. Rektori jutu järgi algatas ta aprilli algul Horisont 2020 raha kasutamise siseauditi, mis lõppes tänavu juunis rikkumisi tuvastamata.

Kui Postimees auditi lühikokkuvõttesse sisse vaatas, selgus sealt, et pettusekahtlusega OGI ei kuulunud auditiosakonna kehtestatud valimisse, sest kõik alla 400 000 eelarvega projektid olid sealt teadmata põhjusel välja jäetud. Teisisõnu, projekt, mille kohta rektorile vihje otse lauale toodi, jäeti ülikoolis kontrollimata.

Veelgi enam, järeldus, et kontrollitud projektid olid puhtad, on tegelikult ennatlik. Auditiosakond möönab memos, et kontrollis üksnes tööajatabelite olemasolu, aga mitte nende tõelevastavust ja kulude abikõlblikkust.

Aaviksoo ütleb tagantjärele, et vilepuhuja oleks pidanud olema konkreetsem ning esitama täpsed asitõendid. Rektori väitel ei teadnud ta isegi, mis projekti pettusekahtlus puudutab. «Ma saan sinna (projekti – O. K.) sisse minna, aga mul peab selleks olema konkreetne kaebus konkreetse võltsingu kohta,» põhjendas ta.

Aaviksoo ei tea, et Postimehe käsutuses on märtsikuise kohtumise salvestis, millega see artikkel algab. Sealt on kuulda, et vihjaja pakkus ise asitõendeid, ent rektor ei pidanud neid kuigi vajalikuks.

Aaviksoo väitel ei teadnud ta petuprojekti nimegi. Ometi on salvestisel koht, kus vihjeandja selle koos projektikoodiga Aaviksoole ette loeb ja viimane selle paberile kirjutab. Samuti oli rektoril olemas vilepuhuja telefoninumber, ent ühtki kõnet rektorilt ei tulnud.

Vaata avameelset intervjuud TTÜ vilepuhuja Keegan McBride’iga milles ta kirjeldab oma motiive ja katseid ülikooli ringkaitsest läbi murda:

Wolfgang Drechsler, David Duenas Cid ja Robert Krimmer Postimehe päringutele ei vastanud.

Miks on skeemitamine võimalik?

Euroopa pettustevastane amet (OLAF) on korduvalt avastanud ning tagasi küsinud Euroopa Komisjoni jagatud teadustoetuseid, mille välja pumpamiseks on kasutatud võltsitud tööaega ehk rakendatud tööaja varastamist. Tegemist on tüüpilise petuskeemiga.

Miks üldse on aga võimalik veenda komisjoni andma välja toetust pea kaks korda rohkem, kui tegelikult töö eest vaja läheks?

Esiteks on teadustöö puhul väga raske ennustada selle tegelikku hinda. Samuti on võimalik panna esialgsesse avaldusse kirja kallimad professorid ning hiljem töö ära teha odavamate nooremteaduritega ja vahe kõrvale panna. Samuti on võimalik komisjonile hiljem öelda, et tööd kulus oodatust mõningal määral rohkem. Kõiki neid meetodeid kasutas ka Nurkse instituut.

Euroreeglid sätestavad, et kui projektis osalemiseks on saadud alla 325 000 euro, ei pea teadusasutus kulutatud rahale ise välisauditit tellima. Euroopasse tuleb saata üksnes üldised kulunumbrid. Euroopa Komisjon auditeerib tagantjärele aga üksnes seitse protsenti projektidest.

Selliseks puhuks on instituudil olemas võltsitud ajatabelid. Kui audiitor instituuti sisse astub, oleks teadlased hakanud väitma, et näiteks Drechsler ja teised palka saanud teadlased panustasid siiski OGI projekti, kuigi nende nime üheski projekti avalikus tulemis ei leia.

Isegi kui töötundide varastamist ei toimu, ütlevad Horisont 2020 fondi reeglid selgelt, et projekti raamatupidamine ei tohi olla vormistatud tagantjärele. Postimehe käsutuses olevad meilivahetused kinnitavad selgelt, et Nurkse instituudis on töötunnid vormistatud hiljem: välja makstud summade põhjal arvutati tunnid, mitte tundide põhjal palk.

Euroopa Komisjoni slaidiesitlus Horisont 2020 reeglite kohta näitab selgelt, et Nurkse instituudi kasutatud meetodid ei ole kooskõlas raha kasutamise reeglitega ning peaksid lõppema tagasinõudega. Foto: Kuvatõmmis

Pressinõukogu otsus selle loo kohta

Pressinõukogu teine otsus antud loo kohta