Millest räägivad surnute luud?

Luu-uurija Martin Malve, kellel on ülikoolis pooleli doktoritöö, ägab töö all. Süüdi on ehitusbuum. Foto: Sille Annuk

Hmm, surnutel puuduvad vägivallatunnused... Hmm, mõnesse hauda on koos maetud mehi, naisi ja lapsi... Hmm, ja ühel on pealuu pooleks saetud... Tartu Ülikooli ainus osteoloog ehk luu-uurija oskab neist faktidest välja lugeda palju kõnekat ja huvitavat.

Ema, tema laps. Veel üks laps. Kaugemal keegi neljas. Rootsi sõdurid ja nende pereliikmed surid 1710. aasta katkuepideemia ajal Tallinnas, nende maised jäänused kaevati mullu välja sealse Õnnepalee kõrvalkrundilt ning nüüd lebavad luud Tartu Ülikooli õppehoone keldris laual.

Taamal on lükatavad riiulid ja neil spetsiaalsed happevabad pappkastid, milles surnute luud, kaevatud välja iidsetest kalmistutest, mis nüüdismaailmas ehitustele ette jäänud. Sildid: «Maarja kiriku kalmistu», «Tartu toomkirik».

See on Tartu Ülikooli inimluude hoidla. Paar tuhat luustikku.

Selles ruumis töötab Martin Malve, Tartu Ülikooli ainus osteoloog ehk luu-uurija.

Tänavusuvistel päästekaevamistel Ida-Tallinna keskhaigla hoovis tuli välja luustik, mis viitab, et surnut on lahatud. Pealuu on rauasaagi meenutava luusaega pooleks saetud, et saada kätte aju. Enam-vähem samamoodi lahatakse surnuid ka nüüdisajal.

See mees, 25–35-aastane, on surnud 18. sajandil ja maetud õigeusu kombe kohaselt. Ühtekokku tõid need kaevamised päevavalgele 80 matust, surnutel olid kaasas õigeusu kaelaristid, samuti tuli haudadest välja toonaseid münte, Vene dengasid.

Malve, kellel on ülikoolis pooleli doktoritöö, ägab töökoorma all. Süüdi on ehitusbuum. Viimase kolme hooajaga – tavaliselt kaevavad arheoloogid kevadel ja suvel – on välja kaevatud ligi 2000 luustikku. See suvi veel kestab.

Ühe luustiku väljapuhastamine võtab kaks kuni neli tundi.

Luustikud nummerdatakse. Laua ülemises otsas lebavad numbrid 54 ja 55. Täiskasvanud naine ja tema peale maetud laps.

Kas vana hukkamispaik?

Nad on pärit ajast, mil Tallinnas möllas 1710. aasta laastav katkuepideemia ja enamik Tallinnas asunud Rootsi garnisonist heitis hinge. Nii selgub kirjalikest allikatest.

Malve sõnul tekkis selle kalmistu avastamisel esmalt oletus, et see peaks olema Tallinna omaaegne hukkamispaik Võllamägi. Keskajal ja varasel uusajal hukkas seal timukas neid, kes olid seadusega rängalt vastuollu läinud.

Kuid kalmistu kaevamisel pani Malve tähele, et surnutel puudusid vägivallatunnused. Mõnesse hauda oli koos maetud mehi, naisi ja lapsi. See viitas, et kalmistut kasutati suure häda ajal, mil matmisega oli kohutavalt kiire.

Toonase Tallinna piiril, nüüd vaevu kesklinnast väljaspool jookseb luitevöönd, mis aiamaadeks ei sobi, maju sinna ehitama ei hakatud. Nood luited võeti kasutusele kalmistutena ning nii jookseb Liivalaia tänava ääres Pärnu maanteest Tartu maanteeni järjest pikk vanade kalmistute vöönd: perekonnaseisuameti kõrvalkrundil Rootsi aja katkusurnuaed, Swedbanki kohal iidne Võllamägi, Ida-Tallinna keskhaigla juures 18. sajandi Vene maa- ja mereväegarnisonide hospidali surnuaed, edasi Kaasani kiriku kalmistu Olümpia hotelli vastas.

See on väga liivane pinnas. Happelises liivas kipuvad luud halvasti säilima.

Ida-Tallinna keskhaigla juurest välja tulnud kolju on Malve sõnul väga oluline leid.

Millal too mees suri, on raske öelda – ajavahemik on praegu dateeritud 1710. ja 1800. aasta vahele.

See on üks väheseid Eestis leitud koljusid, mis viitab, et inimene on pärast surma lahatud. Kolp on luusaega poolitatud.

Malve sõnul on selliseid luustikke varem leitud vaid segipaisatud ehitusplatsidelt. Üks lahatud luustik on aga välja tulnud näiteks Koeru kalmistult Järvamaal.

Varased amputeerimised

Meditsiiniajaloolase Ken Kallingu sõnul oli meditsiiniteadus jõudnud 18. sajandil sinnamaani, et surma põhjust püüti leida inimkeha uurides. Selleks kasutati lahkamist.