Juhan Parts: EKRE mõjub ühiskonnale kainestavalt

Juhan Parts ütles otseintervjuus Postimehele, et EKRE positiivne mõju seisneb selles, et ta kainestab nn peavooluerakondi. Partsi sõnul on EKRE kainestav mõju pikas perspektiivis kasulik meie ühiskonnale ja rahvale tervikuna – radikaliseerumist on märgata hoopis vastastiivalt.

Olete Eestis suvepuhkust veetmas, aga nagu näete, meil käib siin poliitikamaastikul selline möll, et pole hool ega hoobil vahet. Öelge ausalt, kas hingate kergendatult, et te tänases poliittsirkuses artistina osalema ei pea?

Aga poliitika ei tohi olla ka igav, selles mõttes ärme heida laval olijatele ette, et nad üritavad millegagi meie tähelepanu köita. Ma lugesin kuskilt, et nüüd on kriis, ma ei arva seda. Ma arvan, et tänane peaministri stiil on selline, et emotsioonid rahustatakse maha, vaadatakse ratsionaalselt võimalustele otsa ja minnakse kuidagi edasi. 

Millise hinnangu annate Elmar Vaheriga seotud skandaalile?

Esimene mõte, mis pähe tuleb, me peame oma häid inimesi hoidma. Ma liigendan selle hulka Elmar Vaheri, siin on ka peaprokuröriga teema. Ma arvan, et selle konkreetse asja põhjus on selles, et Helme läks ju puhkusele ja ju ta vaatas seal AK-d ja Fox Newsi segamini ja pole meeldiv eelarvet kokku panna ja kui sul allasutused annavad mitte täpseid sõnumeid, siis sealt käivitus mingi emotsioon. Ma ei usu, et siin on mingi usladusküsimus Helme ja Vaheri vahel, vaid siin on pigem emotsioon, mille peaks siis Ratas üritama rahulikult ära klattida.

Helme ja EKRE vaatavad liiga palju Trumpi! Vaadaku vähem Trumpi, ta on nii tugeva mõjususega, et ta inspireerib ja kui muid inspiraatoreid ei ole, siis hakkadki tegema tema järgi, aga tema elab suures riigis, meie elame väikses Eestis.

Nii et Helme on hetkel emotsionaalselt ülesköetud?

Aga see on ju inimlik, kas pole! Mõlemad Helmed lasevad oma emotsioonidel töötada, mõneti on see hea. Kui me kõik oleme kasti pandud jutupunktidega tehisintellektid, siis see on ju igav, siis puudub ju võimekus inimesteni jõuda, nad vahetavad kanalit. 

Kuidas see kõlab teile kui endisele valitsusjuhile ja -liikmele, et toimub valitsuse istung, kus istuvad koos ministrid ja üks minister ei poeta seal sõnagi sellest, et ta läheb tund aega hiljem omavoliliselt vallandama politsei kõrgeimat juhti?

Ega Ratas ütles ju enda seisukoha ilusti välja eile. Loomulikult opositsioon ja meedia üritab seda nüüd näidata tohutu maailmalõpuna, õigusriigi küsimusena, aga ma ei annaks sellist hinnangut. Me devalveerime selliste diagnoosidega rohkem, kui probleem väärt on.

Aga minister omavolitses, kuigi tegemist oli valitsuse tasandil otsusega?

No loomulikult, aga kui on tegelik usaldusküsimus, siis peakski siseminister arutama peaministriga, teiste oluliste valitsusliikmetega, et ma ei saa koos töötada. Aga ma tunnen Elmar Vaherit pikka aega, ma ei usu, et ta ei tööta kaasa. Ta on väga pühendunud mees, professionaal.

Nii et teie sisetunne ütleb, et sel põhjusel valitsus ei lagune?

Jah, arvan küll, aga ärge mind süüdistage, kui laguneb. Tihtipeale võivad ka emotsioonid viia sinna, mis te just ütlesite, aga ma ei usu seda, ma arvan, et see vaibub üsna kiiresti. Kuigi kõik peavad kaasa töötama, siis see toimib, aga kui keegi jääb nö nurka seisma, siis ei õnnestu seal töörahu taastada.

Helme ja EKRE vaatavad liiga palju Trumpi! Vaadaku vähem Trumpi, ta on nii tugeva mõjususega, et ta inspireerib ja kui muid inspiraatoreid ei ole, siis hakkadki tegema tema järgi, aga tema elab suures riigis, meie elame väikses Eestis.

Ma soovitan ausalt öeldes nendel Lihula ausamba fanaatikutel minna mingisse Saksamaa linna ja tutvuda Hitleri ajalooga päris koha peal.

Kuidas te praegu Isamaaga rahul olete, tema rolliga valitsuses?

Ma märkan nendes poliitilist küpsust laiemalt, Seederi tulekuga on see küpsus paremini näha, neil on kindlad raamid, väga kogenud valitsusdelegatsioon.

Kas nad EKRE varju ei jää?

See EKRE light'itamine (lahjendamine- toim) on oponentide pahatahtlik märgistamine. Need ei ole võrreldavad asjad, see on hoopis midagi muud, seal ei ole midagi Isamaaga seotud. Selliste liikumiste positiivne mõju seisneb selles, et ta kainestab neid niinimetatud peavooluerakondi, Isamaad nende hulgas. Ja see kainestamine tähendab seda, et võib-olla me oleme läinud liiga suure hurraaga ühe või teise globaalse trendi taha, peame natuke ümber mõtestama ja vot selline mõju on sellel asjal olemas.

Me näeme seda tegelikult väga paljudes teistes riikides. Jumala eest, võtke või Rootsi, vaadake, mis Rootsi parteid räägivad täna immigratsioonist, Prantsusmaast või Ameerikast rääkimata, muide, Trumpi mõjul, kuidas see muudab kogu sellist poliitilist peavoolu ja ma arvan, et Isamaa on selles osas lihtsalt järelemõtlemise faasis. Mõned asjad, mida Eestis tehti üsna loomulikult siin kümme aastat tagasi, et kas me ei peaks kainemalt ümber hindama. Me räägime siin identiteedipoliitikast, et kes me oleme, kes on eestlane, kui palju Euroopat, kui vähe Euroopat. Ja vot sellised küsimused, mõneti see kainestamine, mida EKRE on loonud oma sellise väga massiivse ja reljeefse kriitikaga, ma arvan, et see on pikas perspektiivis päris kasulik asi ühiskonnale ja rahvale tervikuna, ma ei räägi ühest erakonnast.

Samas Reformierakonna poliitikud räägivad kui ühest suust, et Eesti on tänase valitsuse tõttu saanud rahvusvaheliselt korvamatut kahju. Et mis te vastate, teie käite seal Euroopa võimukoridorides hommikust õhtuni ringi, et kas siis on Eesti mainega midagi juhtunud?

Kindlasti mitte, see on ülehinnatud ja mõneti me peame hakkama vahet tegema, et kui ilmub artikkel Financial Timesis, siis miks ta seal ilmub? Teate seda ussi, kes sööb oma saba ja kasvab sellest. Tihtipeale need hinnagud tulevad siseriiklikult ja lõpuks me peame vaatama objektiivset tõde. Praktiliselt igas Euroopa riigis on omad kuldsuud, ega selle tõttu siis ei anta hinnangut riigi mainele, seda suudetakse vahet teha.

Õige küsimus on tõesti see, miks siis selline seltskond, mille kohta igasuguseid radikaalsuse silte külge pannakse, mis ei ole minu arvates hea suund, et miks nad üldse valitsusse võeti. Seda on tehtud Soomes, Austrias, Belgias oli analoogne erakond. Ja ma siin arvan, et Soome kogemus 2015 näitab, et ikkagi neid eemale lükata on minu arvates täiesti vale strateegia, nad on ikkagi osa ühiskonna meeleoludest. Ma püüan natuke aidata nii Jüri Ratast kui ka Seederit. Nad räägivad, et me tahame rohkem sotsiaalset sidusust. See tähendab mõneti kultuurisõja ärahoidmist, ühiskonna sisemise kultuurisõja ärahoidmist. See on üks nendest identiteedi asjadest.

Samas räägitakse palju meie ühiskonna tänasest lõhestumisest.

Pigem ju see tiib praegu modereerub või muutub mõõdukamaks ja teine pool, ma ei taha ühtegi nime sinna taha panna, radikaliseerub kiiremini. Noh, kõik need hinnangud, need foobiad. Ka teie endine kolleeg, ta on väga aktiivne ja ma olen temast alati lugu pidanud, Vilja Kiislerit mõtlen, loed, imestad, millised hinnangud. See ei ole väga demokraatlik.

Nii et te arvate, et liberaalid radikaliseeruvad?

Nüüd te ütlesite sõna liberaalid, aga liberaalide all me mõtleme ka erinevaid asju. Ka ma ise olen liberaal, kui me mõtleme inimese vabadust. Aga kui me lähme nende ideede peale, mis on ühiskonna normaalset elamisviisi, inimese mõtet ja eksistentsi vägisi ümber tegevad ja surume neid peale absoluutse tõena ja lükkame kõrvale igasuguse nii-öelda kahtlustuse või arutelu sellel teemal, siis me olemegi selles nii-öelda mitte demokraatlikus asjas. Ja see jõud kasutab seda, kas heas või halvas mõttes, seda radikaalset, nimetame seda ühiskonna ümbertegemise katseid või mis iganes ta on. Ja selles osas ütleme, aeg näitab, vaatame tulemuste põhjalt.

Mis puudutab tänast valitsust, siis minu arvates nad ei ole lagunemise kursil, selles osas ei maksa nagu ka oponentidel liiga kiiresti seda plaati tühjaks mängida. Et kui surve on nii suur, siis praegu ju kõik kolm osapoolt tahavad tegelikult midagi ära teha. Ja minu arust see on positiivne, annab lootust. Et kui kõik on kogenud mehed, ma mõtlen erakonna juhte, kõik on tegelikult sunnitud midagi ära tegema, ma mõtlen selle all neid identiteedi asju.

Ma arvan, pensionisamba reform on päris geniaalne lahendus.

Aga mis te sellest pensioni teise samba reformist arvate?

Peab ikka küps erakond olema, kes julgeb sellise teema üles võtta sellisel kujul, sest siin ei ole ühtegi toetajat. Kõik meie, kes me oleme nn teise samba patsiendid, mina ka muide, kõik meie tegelikult ja vaatame seda kõrvalt. Ja minu arust see probleem on niivõrd sügav, et sellega tuleb tegeleda. Ja kui ma nüüd mõtlen seda lahendust, et anname inimestele selle õiguse otsustada, siis ma arvan, see on päris geniaalne lahendus. Et kõik saavad oma teise sambaga jätkata, kes sellesse on armunud ja Rain Lõhmus ja Viisemann ja kes need kõik nii-öelda rahapaigutajad meil on, nemad saavad nendega teha paremat tootlust. Et ei ole seda valgustatud monarhi, kes ütleb, et te olete kõik lollid, me paigutame siin teie raha. Isamaa tõi selle julgelt päevakorda, ma imetlen Seedrit, sest siin on tal vastas selline rinne.

Rääkides valimislubadustest, EKRE valimislubadus oli viia Lihula ausammas tagasi Lihulasse, nüüd tahavad nad seda ellu viima hakata. Teie peaministriks oleku ajal see sammas sealt väga keerulist teed pidi ära viidi, mis te nüüd sellest algatusest arvate?

Kujutage ette, mil moel ma võisin olla vihane politseijuhi peale või ka Margus Leivo (toonane siseminister - toim.) peale, kes läks õhtul punase kraanaga! Valitsus otsustas selle kuskil päeval kaheteistkümne ajal ja ta läheb õhtul punase kraanaga. Käpardlik, aga ma ei lasknud lahti politseijuhti.

Te siis ei teadnud sellest midagi, et ta läheb õhtul kraanaga?

No muidugi, no mis kuradi kraanaga, valitsus tegeleb mingite kraanatamistega. Ma soovitan ausalt öeldes nendel Lihula ausamba fanaatikutel minna mingisse Saksamaa linna ja tutvuda Hitleri ajalooga päris koha peal. Ehk teisisõnu, panna neid Eesti mehi, kes võitlesid Uluotsa üleskutsel 1944. aastal ühte patta selle režiimiga ja nende idiootidega – Hitleriga – see on täiesti vastutustundetu. Ja nüüd me seome need Eesti võitlejad sellega ja tegelikult võtame endalt ka võimaluse selgitada oma ajalugu.

Vahetame teemat. Kui me räägime lennuliiklusest, siis sügisest meil enam Nordicat ei ole. Oleme jõudnud seisu, kus Eesti rahvusliku lennufirmaga enam Eestist lennata ei saa. Mis on tehtud valesti?

Nojah, kas on valesti tehtud midagi üldse, see on nüüd omaette küsimus. Võitlus käib kvaliteetühenduste pärast erinevatesse Euroopa sihtpunktidesse. Ega see Nordica on lennuühendust kõvasti parandanud, ta on tugevdanud konkurentsisituatsiooni. Seda ta on teinud. Ega need suured lennuettevõtted, kes tahavad siit reisijaid saada oma nii-öelda sõlmjaamadesse, olgu ta siis Stockholm või Frankfurt või airBalticu puhul Riia, siis nad on olnud sunnitud oma strateegiat pidevalt kohandama arvestades sellega, mida Nordica teeb.

2015. aastal tegi Läti ettepaneku, et me võiksime luua ühise Balti lennufirma ehk Eestile pakuti airBalticus osalust. Miks sellega toona kaasa ei mindud?

See airBalticu loogika on väga lihtne, andke raha ja sõitke Riiga. See on nende läbirääkimiste positsioon. Siis öeldakse, et teeme nii, nagu tegid Taani-Norra ja Rootsi, see SAS. Aga see oli kuuekümnendad aastad. Ja seal oli väga põhjalik omaaegne valitsustevaheline lepe, kus jagati ära need nii-öelda magusad tükid. Võeti teatud standardid, et kuidas oleks tagatud, et see ettevõte toodab neid ühendusi nii Oslost, Kopenhaagenist kui mujalt.

Aga kas airBalticu puhul ei oleks olnud võimalik seda teha?

See ei ole täna võimalik, et riigid saavad niisuguseid asju ette kirjutada, aktsionärid. Teiseks on see lennundusturg täiesti avatud ja kolmandaks, miks peaks Eesti valitsus olema airBalticu aktsionär. Kui airBaltic nüüd ise on hakanud Tallinnast otse lendama tänu Nordicale, ta lendab ju väga paljudesse linnadesse, ega me ei pea olema aktsionärid.

Kas tänaseks on teie seisukoht, et Eestil pole vaja oma sellist sinimustvalgeks võõbatud rahvuslikku lennukompaniid?

Mul ei ole sellist seisukohta, mul on kujunenud selline seisukoht, me peame olema piisavalt paindlikud, et me lennuühendustes kogu aeg edasi liigume, sest see on meie tulevik, me peame olema maailmaga seotud. Ikkagi see olukord, kus Euroopa Liit vaatab kogu seda Euroopa Liitu ühtsena, siis tegelikult ikka on vahe küll, kas sa oled siin perifeerias või ääremaal, nagu meie oleme.

Miks ei ole aastaid suudetud teistele Euroopa tippjuhtidele selgeks teha, et siin on vaja erikohtlemist ja paindlikkust? 

Oi, küll ma ministrina seal võitlesin. See on hea küsimus, Euroopa Liit tahab seda ühtlustamist. Ja nüüd on küsimus, et kuidas neid liitlasi leida, see on pidev töö, sellega peaks tänase valitsuse liikmed ka tegelema, see on selline raske töö.

See gaasi, tuule ja päikesekompott, mida peale surutakse tohutu inimkonna lõpu hirmutamisega, see on väga ohtlik kompott.

Räägime ka energiajulgeolekust. Viimasel ajal on hakatud Eestis väga palju põxitist rääkima ehk sellest, et tuleb põlevkivi kasutamisest loobuda. Mis te arvate, millal jõuab kätte aeg, millal Eestis enam põlevkivist elektrit ei tooda?

Siis, kui põlevkivi otsa saab. Endel Lippmaa ütles, et põxit juhtub siis, kui põlevkivi otsa saab, see on Endel Lippmaa seisukoht. Ja kui juhtub kuidagi teistmoodi, siis midagi on juhtunud Eesti talupojamõistusega. Aga siin on ikkagi peidus väga suur probleem. Ma vaatan praegu toimuvaid sündmusi viimase aasta-kahe jooksul. No fakt, et Eestist on saanud elektrit importiv riik, sellega ei saa üldse rahul olla, sellega peaks valitsus kohe tegelema hakkama.

Teiseks, alati tasub rõhutada tasakaalu energiajulgeoleku varustuskindluse, elektri hinna ja keskkonnanõuete vahel. Minu arvates see tasakaal läheb praegu välja kuidagi. Ja see tasakaal läheb välja ilma sisulise aruteluta. Kui te arvate, et Eestil on ainult see probleem, et me ei tea, kuhu investeerida, et meil oleks elekter viie või kümne aasta pärast, sest see on see investeerimise aeg, täna tuleb otsus, kümne aasta pärast on valmis, ükskõik mida me teeme. Keegi ei tea, kuhu investeerida, mitte keegi ei tea! Ma kunagi käisin Saksa Töösturite Assotsatsiooni koosolekutel, keegi ei tea, ainult toetustega tuuleenergiasse. Aga me kõik teame tuule-päikeseenergiat. Kui tuult ja päikest pole, mis siis saab? Kas me siis ehitame üles majandust elektrienergeetika peale, mis võib katkeda. Nonsenss. Tegelikult nonsenss. Nii. Järgmine asi Eesti vaatevinklist. Noh, me tahame saada natuke rikkamaks, majanduslikul rikkusel ja energia tarbimisel on oma seos. Oletame, et Eesti on kahekümne aasta pärast Soome tasemel, siis meil peaks olema elektri tootmisvõimekusi, mitte tuhat viissada megavatti, mis täna umbes on, vaid kolm tuhat.

Aga mis võiks siis olla see suur plaan?

Mina koos Ansipiga siin tegime koos investeerimisotsuseid, võtame kahekesi vastutuse, see Auvere jaam ja meil oli ka teine jaam plaanis. Ma olen siiamaani seda meelt, et oleks võinud ka selle ära teha. Okei, nüüd seitse aastat ei ole midagi tehtud, ühtegi investeerimisotsust võimekusse ei ole tehtud. Arutatakse, et mis turg toob. Aga turul, Põhjamaa ja Balti turul samamoodi ei investeerita mitte kuhugi, ainult soomlased teevad neid kahte tuumajaama. Lugesin juba Valgevene tuumajaamast, tule taevas appi!

Kunagi oli Eestis ka selline mõte, et võiks luua ühise Balti riikide tuumajaama.

Selle töötasime läbi leedukatega. Siin tuleb öelda, et leedukad ei olnud järjepidevad, see idee kukkus maha, kuigi oleks võinud olla idee. Meie enda tuumajaama idee, muide, Eesti Energia töötas selle läbi, praeguse tehnoloogiaga me ei suuda seda investeeringut teha, need üldkulud lähevad nii kalliks, me ei suuda seda maksta. Meil on võimekusi vaja, vastasel juhul juhtub tõsiasi, mille poole liigub praegu suure kiirusega Saksamaa, et baseerutakse vene gaasil. Tahame Vene gaasi? Kus julgeoleku tabureti sammas jääb siis? See gaasi, tuule ja päikesekompott, mida peale surutakse tohutu inimkonna lõpu hirmutamisega, see on väga ohtlik kompott.

See on seotud Euroopa Liidu järgmiste eesmärkidega, saavutada kliimaneutraalsus aastaks 2050.

Me peame väga selgelt vahet tegema, kus käib selline poliitiline aktivism, mis ei vii mittekuhugi. Võib isegi olla kahjulik. Ja kus tegelikult suudetakse faktipõhiselt ehitada poliitilisi eesmärke ja neid ka saavutada. Kui me võtame mingi eesmärgi vastu, me peame aru saama, mis see siis tähendab. Vaadake, mis toimub lombi taga Ameerikas, seal on ju samasugune liikumine. Sisepõlemismootorid keelame ära, lennukitega enam sõita ei tohi, liha enam süüa ei tohi, see on ju see new Green Deal. Kuulge, kas me oleme sellise asjaga nõus või? Kõik tahavad elada puhtamas keskkonnas. Et ei ole võimalik, kui selles osas ei toimu vaba diskussiooni. Kahetsusväärselt Euroopas on praegu see diskussioon üsna olematu, eriti nende sammude osas. Kuulutatakse eesmärk, hakatakse tegema.