VIDEO: Ei tea, kas müristas nüüd külmaks või?

Täna kallas mõnelgi pool nagu oavarrest ja ka Tallinnas tuli mitut puhku vihm taevast alla nagu sein ning kõuemürin pani aknaklaasid vibreerima.

Inimesed on ikka rääkinud, et näe, müristas soojaks või müristas külmaks, aga alati ei pea see paika ja lähipäevil pole ilma jahenemist siiski ette näha.

Äikese ajal vihma eest puu alla varjumine ei ole kõige parem plaan, sest kõrged puud on kui piksevardad ja halva õnne korral võib pikne lüüa just selle puu sisse. Ka ei tasu äikese ajal mobiiltelefoniga rääkida.

Kommenteerib pilveekspert ja ilmauurija Jüri Kamenik:

«Äike on (osaliselt) elektriline atmosfäärinähtus, mis tekib tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu käigus ning sellega kaasnevad rünksajupilved (alati, kuid võivad olla maskeeritud ehk peitunud teistesse pilvedesse, suitsu- või põuasompu), sajualad, õhuvoolud, elektrilaengud, välgud, müristamine jne.

See, millised ohud on juhtival kohal, oleneb äikese liigist. Äikest liigitakse kahel moel: sünoptilise olukorra ja organiseerumispõhiselt. Neist esimese järgi jaguneb äike õhumassisisesteks ja frontaalseteks, mõlemad omakorda vastavalt termilisteks, advektiivseteks ja orograafilisteks (õhumassisisesed); ja frondi tüübi järgi sooja, külma, oklusiooni- jne frondi äikesteks. Maailmas kasutatakse pigem organiseerumispõhist äikeste liigitamist, sest sel on suurem praktiline tähtsus, sh rahvatervise seisukohalt – iga äikeseliik on ohtlik omal moel, kuid see ei tähenda, et teist liigitusviisi ei tunnustata või et seda võiks eirata.

Kui äike on kujunenud vaid ühes võimsas pilverüngas või -sambas ehk rünksajupilveks ongi vaid üks element, siis nimetatakse seda lihtrünksajupilveks (single cell). Sel juhul pole õhumassis märgatavat tuulenihet ja rünksajupilved ei pruugi organiseeruda, vaid võivad jääda üksikuteks. Need on harva ohtlikud, ent kui õhumass on energiarikas (nt labiilsusenergia näitaja CAPE ulatub üle 1000 J/kg), võivad siiski põhjustada lühiajalise pagi, paduvihma või rahehoo. Seega põhiline oht selle äikeseliigi puhul on välgutabamus. Kuigi Eestis registreeriti viimane surmaga lõppenud välgutabamus 2001. a Virumaal kuskil kaevandusalal, hukkub maailmas igas aastas koguni kümneid tuhandeid inimesi (erinevatel hinnangutel 10000–50000 inimest, usutavaks võib pidada ca 20000 või enam inimest), seega on tegu mõne mõttes olulise riskiga, eriti kui suvi on äikeseline. Enamik välgutabamuse ohvritest on troopikas, kus mõnes piirkonnas on keskmiselt üle 100 äikesepäeva aastas, võrdluseks: Eestis 10–25 äikesepäeva aastas.

Kõige sagedamini kujuneb äike mitmest pilveelemendist koosnevas kogumis: liitrünksajupilves (multicell). Selle tekkeks peab olema märgatav tuulenihe. Niisuguse äikese puhul on rünksajupilved koondunud kogumitesse (lihtne liitrünksajupilv) või paiknevad pika ahelana (joonpagi – squall line), mida saab eriti hästi jälgida radaril või satelliitpildil. Sageli on liitrünksajupilved seotud mõne frondiga, sest seal on tuulenihe suurem. Ühtlasi on liitrünksajupilved märksa ohtlikumad: kaasneda võib tugev pagi, rahe või paduvihm, mis põhjustab äkküleujutuse; võimalikud on ka tornaadod, mis enamasti ei ole siiski kuigi tugevad (täiustatud Fujita skaala järgi EF3st nõrgemad; keeristormi tugevus võib olla EF0–EF5). Sellises äikeses on lisaks välgutabamustele juhtivaks ohuks pagituul, võib meenutada 3.07.2016 või 8.08.2010 (hiidpagi ehk derecho). Selline äikeseraju on tõsine oht rahvatervisele.

Ja lõpuks on olemas neljas äikeseliik – ülirünksajupilv (supercell), mis areneb väga tuulenihkelises õhumassis (labiilsusenergia võib teatud juhtudel olla suhteliselt väike). See on põhiline hiidrahe ja tugevate tornaadode põhjustaja. Kaasneda võivad loomulikult muudki ohud

Müristamine soojaks või külmaks on seotud frontaalse äikesega: kui äike areneb sooja frondil, siis on pealetungil soe õhumass ja pärast äikest on õhk soojem, kui aga külma frondi ees soojas õhumassis (äike), on järgmine päev jahedam. Äike võib areneda soojal frondil, aga kui on seotud külma frondiga, siis selle ees soojas õhumassis.

Lisaks muutub ilm äikesega jahedamaks ka seetõttu, et vihm, rahe ja kõrgustest allapuhuv tugev tuul (pagi) muudab ilma jahedamaks - vihm jahutab õhku, päikese kadumine pilve taha langetab temperatuuri jne. Seega küsimuse puhul, kas müristab soojaks või jahedaks, peaks võrdlema äikesele eelnevat ja järgnevat päeva.

Kui tegemist on frontaalse äikesega, siis muutub temperatuur ka õhumassivahetuse tõttu.

Äikese ajal võib temperatuur tõusta hilissügisel ja talvisel ajal, kui näiteks merelt liigub äike jahtunud maismaale - tugevnev tuul segab õhku ja näiteks -10C temperatuur tõuseb nullilähedaseks (ei pruugi olla õhumassivahetusest)».

Jüri Kamenik on Tartu Ülikooli loodus- ja täppisteaduste valdkonna doktorant ja OÜ Ilmainstituut omanik ning raamatu «Eesti Pilveatlas» autor.

Käesolev kommentaar on osaliselt avaldatud 8. augustil ilmunud ajalehes «Maa Elu».