Pensionärist ema raske katsumus: tšempionist poeg on pärast õlaoperatsiooni aheldatud liikumatuna ratastooli

Pensionärist Nina Golovan vinnab poeg Andrei voodist ise ratastooli. Ligi kaks aastat on ta teda ka ratastoolis pesnud, niiske lapiga ihu hõõrudes. Kateetri vahetamiseks tuleb kutsuda kiirabi. Foto: Raul Mee/Postimees Grupp/scanpix Baltics

«Tahan jälle kõndida, see on mu ainus unistus. Tööl tahan jälle käia,» pressib Andrei Golovan vaevaliselt läbi hammaste. Tõstmises eriolümpiamängudelt 1995. aastal hõbemedali toonud ja eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse saanud 49-aastane mees on aheldatud liikumatuna ratastooli pärast seda, kui sai poolteise aasta eest õlaoperatsioonil seljaaju kahjustuse.

Paldiski kortermaja viiendale korrusele sammudes püüavad pilku ämblikuvõrgud trepikoja radiaatoritel. Uksele tuleb vastu Andrei pensionärist ema Nina, kes hoolitseb poja eest ööpäev ringi nende kahetoalises korteris. «See on košmaar. Raske on, aga ma ära ei anna teda, niikaua kui ise elus olen,» raiub Nina. «Peaksin ise minema operatsioonile, et südamestimulaator panna, aga ei julge minna. Kardan.» Mis saab Andreist, kui ta ei saa enam poja eest hoolitseda? Küsimus painab Ninat, kelle kõrvalt on juba lahkunud ka abikaasa ja Andrei isa, kes aitas elukoormat kanda.