/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2009/08/18/222984t1h284e.jpg)
Tartu Ülikooli politoloogi Rein Toomla hinnangul on erakonnad olemas eelkõige siiski valijate ja mitte esmajärjekorras oma liikmete jaoks.
Toomla: erakonnad on valijate, mitte oma liikmete jaoks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Erakondade peamiseks ülesandeks on tõhus osalemine valitsemises. Riik annab neile selleks raha, et valitsemine toimuks võimalikult parimal viisil – kusjuures riigi enda vaatepunktist lähtudes. Kui raha tuleb kuskilt mujalt, siis tuleb seda vaadata ka selle muu koha vaatepunktist,» selgitas Toomla Postimehele.
Rahajagamine peab Toomla hinnangul toimuma nii, et võimalikult suur osa ühiskonnast tunnetaks selles oma panust, kasvõi väikest, kuid ikkagi oma panust. «Hea, kui kogu ühiskond, kuid sellise õnne peale loota oleks naiivne. Sidumine raha jagamise valimiste tulemustega on selleks võimaluseks, kus valijaskond suudab oma käitumisega mõjutada ka erakondade finantse.»
«Kas jagada raha häälte või kohtade alusel – on küll arutlemist väärt, kuid me võiksime endale anda aru, et meie valimismehhanismi juures oleks taoline vaidlus umbes kolmandajärguline,» leidis politoloog.
«Kui riik jagaks raha lähtudes erakondade liikmete hulgast või kogutud liikmemaksude osakaalust, siis sellega me asetame rahajagamise keskmesse mitte valijad, vaid erakonnad,» hoiatas Toomla.
«Kui me tahame kehtestada mingeid piiranguid, siis tähendab see tavaliselt seda, et me oleme mingist asjast häiritud. Võimalikud piirangud erakondade tegutsemisele oleks signaal sellest, et nii ühiskonna kui riigi arvates ei suuda erakonnad tõhusalt osaleda valitsemises. Ning piirangud ühtedele tähendavad tavaliselt ka seda, et kellegi teise võimalused laienevad. Kes või mis võiks olla see teine?» küsis Rein Toomla.