Äge festival - kellele raske töö, kellele nauding 

Väikeses Eestis jagub muusikat igale maitsele. Foto: Eero Vabamägi

Eesti võib suvel paista kui festivalide maa, aga tegelikult võib suurte muusikaürituste korraldamisel palju asju vastu taevast lennata. Ja aegade jooksul ongi lennanud.

Festivalihunt langeb pärast elamusterohket nädalavahetust väsinuna ja räsituna, ent ometi rõõmsana kodus voodisse. Tema kurnatud kehas elav vallatu hing mäletab järjekordse festivali maagilist õhustikku, rahva ühtekuuluvust ja vabadusetunnet...

«Mulle meeldib mõelda Eestimaast kui festivalide maast,» ütleb eile alanud Intsikurmu festivali peakorraldaja Mihkel Kübar.

Ja tundub, et nii see ongi! Eestimaa suved on igasuguseid muusikasündmusi täis. Kui lähed ühele, pead loobuma teisest. Endale meelepärase festivali leiab nii hiphopi, indie, klassika kui ka metal’i austaja. Lühidalt öeldes – muusikat jagub igale maitsele.

Milline vaatepilt avaneb aga siis, kui piiluda kuu või nädal varem festivali telgitagustesse? Vastu vaatavad sagimine, rabamine ja lahtised otsad. Korraldusmeeskond valab higi ja pisaraid, et kõik saaks mätsitud ühtseks tervikuks.

Alati ei piisa aga ka aegsasti alustamisest, hulgast headest mõtetest ja raskest tööst. Ükski festival ei kesta kaua, kui rängast vaevast ei kasva ühine rõõm, millest saavad osa nii külastajad kui ka korraldajad. Nii ongi mitmed omal ajal menukad festivalid jõudnud vähem või rohkem loomuliku lõpuni ning fännid peavad leidma uue koha, kus oma energiat välja elada. Arter uuris, mida kõike nõuab ühe eduka muusikafestivali korraldamine ja mis võib untsu minna.