Tiit Pruuli paneb meeskonna komme otsima

Admiral Bellingshausenil jätkub alati tööd ja tegutsemist. Foto: CJ Kask

Antarktika 200 ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli unistab sellest, kuidas pärast enam kui pooleaastast rabelemist võtad otsad kaist lahti, hakkad seilama ja saabub rahustav mererutiin.

Istud iga kaheksa tunni tagant neli tundi roolivahis, käid üle kahe päeva kambüüsivahis, laine õõtsub, purjed töötavad, generaator toksib elektrit toota, roolimajas on soe ja rahulik, töötad läbi kodust kaasa võetud rikkalikku raamatukogu, vahelduseks räägib mõni laevapere liige laheda anekdoodi või muheda meremeheloo, mis temaga kunagi ammu kusagil sadamakõrtsis juhtus. See on ideaalne töörütm, millest unistab tõenäoliselt iga meremees.

Purjelaeva Admiral Bellingshausen tegelikkus on siiski esimese 1000 meremiili läbimise järel veel mõnevõrra teine.

Kõik meresõitjad teavad, et laev on naissoost elusolend. Rahvusvahelises merenduskeeles – inglise keeles – on see ka otseselt arusaadav, sest laevu ei nimetata mitte kui elutu it ehk «see», vaid she ehk «temake». Isegi siis, kui meie laev oleks asi, oleks tema tundma õppimine keeruline – tohutult füüsikat, mehhaanikat, elektroonikat. Kõike seda on meil kõvasti rohkem kui tavalisel Läänemeres seilaval purjekal.