Eesti kaardivägi, kes marsib omapead ehk mis kasu on meil e-residentidest?

Ameeriklane Michael Keller, maailmakuulsa Stanfordi ülikooli raamatukogude ja kirjastuste juht, üks Eesti 58 000 e-residendist, näitab Tallinnas oma e-residendi sinist kaarti. Foto: Eero Vabamägi

Pikki aastaid on autoriteetsed hääled kõrgetelt kohtadelt sisendanud, et e-residentsus on vägev uuendus, mis viib meid maailma suurte riikide hulka. Aega on kulunud, aga suurt tulemust ei kusagil. Paistab nagu järjekordne suuresõnaline enesepettus...

Aasta eest intervjueerisin Californias Silicon Valley südames Stanfordi ülikooli raamatukogude ja kirjastuste juhti Michael Kellerit. Terekätt ulatades pilgutas ta mõneti kambajõmlikult silma. «Teie e-resident, muide,» teatas ta. «Kaart taskus ja puha!»

Nii et kuigi ameeriklane, peaaegu ka eestimaalane, oli ütluse alatoon.

«Tore,» vastasin üsna automaatselt. Mäletan, et ei osanud saadud infoga suurt midagi peale hakata, sest kõik e-residentsust puudutav oli mulle üsna ähmane. Teadsin, et kui plaan meie digi-tuleku kõrghetkel (aasta oli siis 2014) hurraaga välja kuulutati, lubati, et üsna pea saamegi virtuaalselt suurriigiks.

«Kümme miljonit e-residenti, siit me tuleme!» hõiskasid eestkõnelejad. See kõlas siis päris usutavalt, sest sel ajal hakkas mulle korraks tõesti tunduma, et Eestile ongi avanenud mingid imelised taevaväravad, mis lubavad meid paradiisi lähedale.