Nõukogude luureagendid jälgisid pingsalt elu Eestis

Rudolf Liivoja foto aastast 1957, mil ta sai teenete eest nõukogude eripensioni. Foto: Eesti Filmiarhiiv

Luure, vastuluure ja salapolitsei tegevus kuulub kahtlemata paljudele lugejatele huvi pakkuvate ajalooteemade hulka. Tegemist on aga ühe rangemalt salastatud riikliku valdkonnaga, mille minevikku üldjuhul varjatakse. Asjatundjad teavad: läbikukkunud luurajate lood on ühtlasi oluliseks õppevahendiks uue kaadri koolitamisel, kirjutab ajaloolane Küllo Arjakas.

Tõsise ohu korral püütakse niisugused saladokumendid hävitada. Kui Eesti juhtkond 1939. aasta septembris nõustus pealesunnitud baaside lepinguga, siis alustas ka sõjavägede staabi II (luure- ja vastuluure) osakond kohe oma arhiivi hävitamist.

1940. aasta 16. juuni pärastlõunal esitas NSV Liit Eestile Kremlis uue ultimaatumi. Vaid mõni tund hiljem anti Tallinnas korraldus põletada poliitilise politsei, välispolitsei, Kaitseliidu, sõjavägede staabi ja siseministeeriumi luure- ja vastuluure alased materjalid. Kaudse paralleeli võib tõmmata KGB juhtkonna tegevusega 1980. aastate lõpus, kui aegsasti viidi Tallinnast ära siinse KGB aastakümnete pikkust tegevust kajastav arhiiv.

Paraku on nii, et isegi dokumentide säilides ei lubata seda arusaadavatel põhjustel hiljemgi uurida. Inimestele kättesaadava kirjanduse vahendusel tuuakse aga mõnikord teatud kaalutlustel käibele erinevaid müstifikatsioone.

Eesti luurealane dokumentatsioon ei ole siiski täielikult hävinud, üht-teist on säilinud erinevate juurdlus- ja kohtumaterjalide hulgas. Mõned kokkuvõtted saadeti laiali mitmele aadressile ja nii tuleb mõni huvitav materjal välja hoopis kõrvalisest arhiivifondist. Tõsi, selliseid arhiivileide esineb harva.

Nii näiteks on kaitsevägede staabi II osakonna ringkiri NSV Liidu luure tegevusest Eestis 1933. aastal säilinud Eesti Riigiarhiivis sõjaministeeriumi juriskonsultuuri (f. 508) ja sõjavägede staabi (f. 515) materjalides. Sama asutuse 1934. aasta luurekokkuvõtte leiab aga merejõudude staabi (f. 527) materjalidest.

NSV Liidu luure tegevusest 1933. aastal tegi kokkuvõtte kaitsevägede staabi II osakond kolonelleitnant Richard Maasingu juhtimisel. 13-leheküljeline ülevaade saadeti 20. septembril 1934. aastal kolme diviisi, õhukaitse ja merejõudude staapi ning lisaks väeliikide inspektoritele, Kaitseliidu ülemale, sõjaprokurörile, sõjaringkonna kohtu esimehele, varustusvalitsuse ülemale jt ametiisikutele. Kokku on ülevaate saatekirjas märgitud 17 adressaati.

1. diviisi staap saatis dokumendi omakorda Narva kaitseringkonna ülemale ja Viru-Järva kaitseringkonna ülemale, aga ka näiteks diviisi orkestri juhile jt. Maasing oligi oma saatesõnas lisanud: «Saates siin juures «Andmeid N.-Wene salaluure tegewusest Eestis 1933. a.», palun Kaitsewägede staabi ülema korraldust, et nendega tutwustataks Teie äranägemisel wõimalikult kõiki wäeüksuse meeskondi.»

Võib arvata, et kokkuvõte loeti ette mõnel rivistusel, andmaks Eesti sõjameestele ülevaadet naabermaa luurajate tegevusest ja neid hoiatada.

1933. aastal õnnestus Eestis avastada 59 NSV Liidu salakuulajat, neist kohtu alla anti 52. Kuuel juhul oli tegemist õrnema soo esindajatega. Seitsmel paljastatud agendil õnnestus enne kinnipidamist põgeneda Venemaale, veel seitse tunnistati esialgu kahtlustatavaks.

Noorim agent oli vaid 17-aastane, vanim aga 62. Agentide makstud tasu oli väga kõikuv: kaks said oma tegevuse eest vaid 10 krooni, keskmine taks luureandmete müümise eest kõikus siiski 100–250 krooni vahel.

Raha maksmise kõrval lubati seitsmele isikule veel anda NSV Liidus töö- ja elamisluba, 1933. aastal tuli neil aga leppida «elamisloaga» Eesti Vabariigi vanglas. NSV Liidu luurajate tegevus vältas ühest nädalast (neli isikut) kuni kuue aastani (kaks tabatud luurajat).

Ülevaade toob kokkuvõtte agentidele antud ülesannetest. Need seisnesid eeskätt andmete kogumises Eesti kaitseväe, Kaitseliidu, piirivalve ja politsei kohta. Aga jälgida tuli ka Eesti sadamaid, liiklust teedel, rahva meeleolu, Petseris hoida silma peal vene emigrantide liikumistel, hankida dokumentide ja käskkirjade ärakirju jms.

Ligi pool lehekülge ülevaatest katab K. Kuke tööülesannete loetelu, muu hulgas kästi tal uurida Valgejõe sügavust, voolu kiirust ning sildasid, «tuua Rakvere garnisoni keskjaama kommutaatori kirjeldus», lisaks veel sooritada jalgsimatk Tapa ja Rakvere ümbruses kümne kilomeetri ulatuses, «tehes sealjuures täppis maastikukirjeldus ja skeem, varustades need ülesvõtetega».

Tööülesannete loetelu näitab, et enamasti oli tegemist – korrates kolleeg Allan Käro ütlust – prügikaladega, keda saadeti kümnete kaupa pisiülesannetega üle riigipiiri.

Aga vast ka loodeti, et mõni neist saab kogemusi ja kasvab ajapikku täisvereliseks luuremeheks.

Sest anti ka keerukamaid ülesandeid: sisse seada Tallinnas salajane raadiojaam ja salatrükikoda Narva-Rakvere raudtee läheduses, viia usaldusväärseid inimesi NSV Liitu «salaluure kursustele» jne. Mitme isiku kohustuste hulgas oli märgitud salakullerite viimine üle piiri.

Eriti võimekaks on hinnatud keegi M. Plešenkov, muu kõrval sai ta ülesandeks «luua Kallaste alevikus kommunistlik salaluure organisatsioon, kes teotseks ühtlasi Eesti riigikorra vastu kuni vägivaldse kukutamiseni».

1934. aastal tabatud NSV Liidu luurajate tegevuse ülevaate allkirjastas kaitsevägede staabi II osakonna B jaoskonna ülem major J. Tomson 27. veebruaril 1935. aastal. Eestis õnnestus 1934. aastal avastada 30 Nõukogude agenti-salakuulajat, neist tabati 28.

Tabatute hulka kuulus viis naist. Kohtu alla anti 27 isikut, ühe salakuulaja osas süüdistus lõpetati ja kahel tuvastatud agendil õnnestus enne kinnipidamist põgeneda Nõukogude Liitu. 1935. aasta veebruariks oli kohus teinud kuus otsust, läbivaatamisel oli veel 23 süüasja. Tabatute seas oli 20 Eesti Vabariigi ja seitse NSV Liidu kodanikku, lisaks mahtus eestlaste-venelaste sekka üks lätlane.

Aruanne näitab, et pooled tabatud salakuulajatest olid astunud Pihkva GPU ja Leningradi sõjaväeringkonna staabi 4. osakonna teenistusse, teine pool jagunes Kingissepa GPU, Oudova GPU, kolme komandantuuri (Muromtsnõi, Polja ja Seredka) ning kolme piirikordoni (Korlõ, Mõlovo ja Osotno) vahel.

Salakuulajate töötasu oli jällegi erinev: väikseimaks osutus ühele agendile makstud 20 rubla ning teisele antud 13 krooni ja 110 Nõukogude rubla. Enamik sai aga 60–270 krooni, vaid ühele agendile võidi maksta hinnanguliselt koguni tuhat krooni.

Salakuulajate tegutsemisaeg osutus väga erinevaks: üks tabati kohe piiri ületamisel, neli agenti tegid luuretööd kaks kuni kuus päeva. Teisalt mahtus tabatute hulka kolm inimest, kes tegid seda tööd üle aasta, ning kuus agenti koguni neli aastat.

1935. aasta veebruari lõpuks oli kohus määranud kaks agenti kaheks aastaks parandusmajja. Üks kohtualune sai neli, teine viis ja kaks süüalust (Eduard Tõrva ja Vassili Kaimov) aga kuus aastat sunnitööd. Lisagem, et tartlane Eduard Tõrva oli sel ajal 20-aastane nooruk, 39-aastane Kaimov pärines Mäe vallast Petserimaalt.

Millised olid siis 1934. aastal NSV Liidu luurajatele antud ülesanded? Arhiivimaterjalid kinnitavad, et Timofei Kerstenilt nõuti andmeid kaitseväe ja omavalitsuse ehitiste kohta Narvas ja Narva-Jõesuu rajoonis. Selle kõrval pidi ta veel uurima «maanteede ja sildade seisukorda, raudtee ehitisi, sadamate seisukorda, missugused ladud seal olemas, kui suure mahuga nad on, millised on laevade väljalaadimise võimalused ja abinõud, kraanad ja nende arv, sadama sügavus kai ääres» jne.

Tallinnas elades pidi ta välja selgitama isikutunnistuste väljaandmise korra: «kellele, kust ja milliste dokumentide alusel neid antakse; kuidas ja kus toimetatakse sisseregistreerimisi ja kes seda teeb; milline on dokumentide dublikaatide väljaandmise kord riigi-, omavalitsuse-kaitseväe asutistes, seltskondlikkudes organisatsioonides; milliseid dokumente ja kust neid välja antakse sõiduks Soome.» Peale selle pidi ta muretsema igasuguseid originaaldokumente.

«Ivan Petruschin’il kästi välja selgitada kaitseliitlaste arv Irboskas, muretseda andmeid kohalikkude kooliõpetajate kohta, tuues ära nende nimed ja selgitada, missugune vahekord on neil kohalikkude elanikkudega. Kui palju on igas kordonis piirivalvureid; teha kindlaks, kes käivad Eestist salaja N. Venemaal. Vaadata järele kaitseväe kasarmud Petseris ja Lõunalaagris; teha kindlaks kas Petseri ümbruses on ehitatud mingeid kindlustusi ja kaitsekraave ning muretseda mõni Eesti sõjaline kaart.»

«Eduard Tõrva’le tehti ülesandeks katsuda tungida teenistusse Eesti salaluure alale. Välja selgitada N. Venemaalt salaja Eestisse tulnud Andreimanni, Moora ja Soo tegevuse. Kui palju mehi on ratsarügemendis; palju lennukeid Tartus ja Tartu lennuväe üksuste ülemate nimesi. Keda saadavad Eesti võimud salaluure üleandel N. Venemaale; mis põhjusel saadeti hiljuti tagasi N. Venesse August Klaas.»

Ülaltoodust näeme, et Eduard Tõrva sai kaunis suuri ja töömahukaid ülesandeid, samas jäi tema töötasu väga väikeseks, vaid 13 Eesti krooni ja 100 Nõukogude rubla.

Vassili Kaimov «pidi selgitama, kas suurendatakse Eesti piirivalvet ja kas piiril ehitatakse mingeid riiklikke ehitisi. Kas Mehikoormas on ratsa-piirivalvureid; kui palju piirivalvureid igas külas või kordonis, kes on seal ülemad ja üldse igasugused teated piirivalve koosseisu kohta. Tehti ülesandeks astuda kaitseliitu ja kui kaitseliitlase tunnistus käes, tuua see N. Venemaale ärakirja võtmiseks. Koguda teateid Värska laagrisse asuvate väeosade, Põhja-laagri laskeplatside, peetavate manöövrite ja suviste kaitseväe õppuste kohta; selgitada, kas ehitatakse uusi teid ja sildu, missuguseid ja kuhu; milline on rahva meeleolu, missuguseid nurinaid ja rahulolematusi on kuulda ning kuidas suhtutakse maksvasse riigikorda ja valitsusse».

Konstantin Tomingas sai ülesandeks tegutseda Petseri, Võru ja Põlva piirkonnas. Kindlaksmääratud raudteedel ja maanteedel pidi Tomingas «tegema märkmeid silmamõõdu järgi topograafilisele kaardile kahe kilomeetri laiuselt mõlemal pool teed, üles märkima maantee laiuse, missugused kraavid selle kõrval, teede seisukorra, sillutise, sillad, nende mõõdud, ehitus ja kandejõud ning tegema suurematest sildadest ülesvõtted; vähematest sildadest kästi koostada täppis kirjeldus».

Samuti pidi ta «üles märkima kahe kilomeetrilisel maaribal asetsevad külad, üksikud talud ja ehitised, ära tähendades iga küla suurus, kas seal uusi kiviehitisi, kui palju hobuseid ja sarvloomi ja kas ümbruskond on jõukas või vaene, missugune maastik on tee ääres ja kas mets ehituseks kõlbulik. Raudteel pidi ta selgitama Võru, Veriora, Orava ja Lepassaare jaamade seisukorra ja tegema lühikese kirjelduse: kui palju on tagavarateid, kui pikad need on, millised ja kui suured on kaubaplatvormid ja missugune on jaama veevärk.» /- - -/.

«Evald Einmann organiseeris Tartus salaluure võrgu, kus töötasid kuus tabatud sugulast Eilsen’it ja Andres Mättik. Nende kaudu kogus Einmann mitmesuguseid andmeid Eesti kaitseväe, kaitseliidu ja politsei kohta: kui suur on nende koosseis, milline on relvastis, kus asetsevad nende üksused, kus asetsevad relvalaod ja lasketiirud, kus peetakse sõjalisi õppusi ja laskeharjutusi, kuipalju inimesi võtab neist osa jne.; ka hankis ta nende kaudu kaitseväe kasarmute, lennuangaaride ja kindlustiste plaane.»

Naistele anti nii lihtsamaid kui keerukamaid ülesandeid. Nii näiteks «Olga Voller saadeti Eestisse majandusliku spionaaži otstarbel, kuna oldi huvitatud siinsetest tööoludest, töötasust, turusaaduste ja muude kaupade hindadest. Veel tehtud ülesandeks salakuulajate-võrgu organiseerimine Eestis».

Mõne tabatud NSV Liidu agendi tööülesannete loetelu jääb väga napisõnaliseks. Näiteks «Mihail Strelnikov tegutses salakullerina Mõlovo kordoni ülema ja Irboskas elutseva kaupmees Visuulin’i vahelises ühendusepidamisel. Praskovja Kuropatkina kogus andmeid teede, sildade, piirivalve ja kaitseväe kohta ning Petseris ja Võrus teenivate ohvitseride nimesid. Viimases aitas teda tema õde Maria Kuropatkina. Adolf Vilms’ile tehtud ülesandeks valmistada täppis kaart Mustvee-Kavastu vahelisest maanteest ja selle lähimast ümbrusest. Rudolf Liivoja kogus andmeid Narva raudteejaama depoo ja raudteesilla kohta.»

Eelnev ülevaade põhineb ülekuulamismaterjalidel. See aga ei pruugi olla veel kogu tõde. Täiesti võimalik, et kinnivõetud agendid üritasid ülekuulamisel neile antud ülesandeid, oma «tööaega», saadud tasu jms vähendada ning mõningaid asjaolusid ka varjata. Aga on täiesti võimalik, et mõned neist rääkisid kõik ka üsna ausalt ära.

Seega – niisuguseid kokkuvõtteid on leitud vaid kahe aasta kohta ja oma sisult jäävad need vaid episoodideks suuremas luuretegevuses. Ent teatava pildi NSV Liidu luure huvidest ja agentide ülesannetest Eesti Vabariigis saab neistki.

Lisagem, et 1920. aastate lõpul paranesid Eesti suhted idanaabriga. 1927. aastal sõlmiti piiritülide rahumeelse lahendamise konventsioon, 1929. aastal ühinesid mõlemad riigid rahvusvahelise lepinguga sõja kui poliitika keelustamise ja tüliküsimuste rahumeelse lahendamisega. 1932. aasta mais allkirjastati Eesti ja NSV Liidu vahel mittekallaletungileping, mida 1934. aastal veel pikendati.

Pole aga põhjust arvata, et luureametkondade töö poliitiliste suhete paranedes nõrgenes või koguni katkes. Õnnekombel säilinud kokkuvõtted NSV Liidu luure aktiivsusest 1933. ja 1934. aastal lubavad teha mõningaid oletusi, milline huvi võis NSV Liidu sõjalis-poliitilisel juhtkonnal olla Eesti Vabariigi vastu näiteks 1938. või 1939. aastal.