Psühhiaatrilist abi tuleb oodata nii kaua, et noore jaoks võib olla liiga hilja

Kahe lapsevanema lugu ja Postimehe eksperiment näitavad, et kui lapsel on juba tekkinud enesetapuplaan, on kiirelt abi saada keeruline. Foto: Shutterstock

«Kas sa laseksid mul surra?» oli sõnum, mille Marily (täisnimi toimetusele teada) ühel aprillikuu hommikul pärast tööle jõudmist oma 16-aastaselt pojalt sai.

«See lõikas südamesse. Sel hetkel oli see minu jaoks nagu välk selgest taevast,» kirjeldas Marily oma emotsioone. Ta möönis, et oli küll märganud, et üheksanda klassi lõpus poja õppeedukus langes, kuid ei osanud oodata, et koolilõpu stress nii rängalt võib mõjuda. Varem oli poiss ema muretsemise peale kinnitanud, et küll ta ained järele vastab ja kõik on tegelikult korras.

Nüüd selgus aga, et tegemist ei ole sugugi väikese asjaga. «Ta ütles, et ta enam ei jõua, ei taha. Ta ei tea üldse, kuhu edasi minna, millisesse kooli. Kõik teised teavad, mida nad elult tahavad, aga tema ei tea. Ta tundis, et on rumal ja tal ei ole mõtet üldse elada,» meenutas Marily.

Ta sai ehmatusega teada, et poeg oli juba internetist otsinud võimalusi, kuidas kõige valutumalt ja kiiremini enesetapp sooritada.

Kasutud telefoninumbrid

Kuna Marily vanaema oli siitilmast lahkunud enesetapu läbi, mõistis ta kohe olukorra tõsidust. Ta hakkas internetist abi otsima ja jõudis terve hulga telefoninumbriteni. Marily avastas aga üllatusega, et just enesetapumõtetega inimestele suunatud eluliini telefonid – psühholoogiline kriisinõustamine ja emotsionaalse toe telefon – on kättesaadavad vaid õhtul, kella 15st ja 19st.