Tundub, nagu suviti ikka, et inimesed on veidi ogaraks läinud. Kätte on jõudnud õnnis vabadus, mida tuleb kirglikult ahmida, milles tuleb pühendunult püherdada. Pingutataksegi puhata ja lõbutseda, et pihik lõhki. Samuti nähakse kõvasti vaeva lõbustamisega. Näiteks püüavad kõik linnad meelitada suurüritusi, kõik teatrid teha mõnes põõsas suvelavastuse, kõik, kelles vähegi promootori verd, midagi kokku keerata. See on ilus, ma ei õienda. Tunnistan, aeg-ajalt on pisut raske aru saada, miks peaks kellegi kodupaik rändtirtsude (sest rändtirtse suurürituste külastajad meenutavad) meelitamiseks nahast välja pugema. Kohati tundub, et mõnegi ettevõtmise pilli järgi tantsimine on kohalikule elule kokkuvõttes pigem koormav, tekitab tüli ja väsimust, peletab omasid. Aga pole viga, saame toime! Kõikjal üle Eesti hakkab üha sügavamalt juurduma suurlinlik leplikkus: tulge pealegi, küll me hakkama saame ja küllap kõik pärast teie lahkumist jälle paika loksub.
:format(webp)/nginx/o/2018/10/26/11527237t1h9116.jpg)
/nginx/o/2019/07/26/12405798t1h1ed1.jpg)