/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2012/03/09/1004246t1he2a3.jpg)
Valitsus kiitis kolmapäeval heaks õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030, mille kohaselt peab õigusloome maht vähenema.
Valitsus: aastaks 2030 peab õigusloome maht vähenema
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valitsus kiitis heaks õigusloomepoliitika põhialused aastani 2030, milles lepitakse kokku põhimõtted, mida võtta aluseks eelnõude koostamisel ning õiguskeele arendamisel järgmise kümmekonna aasta jooksul, teatas justiitsministeerium pressiteates.
Justiitsministeeriumi õiguspoliitika asekantsler Kai Härmandi sõnul on õigusloomepoliitika põhialused ideaalselt toimiva õigusloome mõõdupuu. «Selgesõnaliste poliitikasuuniste kirjapanek on vajalik, sest see annab ühtse aluse, millest õigusloomes lähtuda. See annab ühiskonnale kindluse ning selged ootused, millele tugineda osaledes õigusloomes. Ühtlasi peab see pikaajaline dokument vastu pidama valitsuse vahetumisele ja riigikogu koosseisu muutumisele,» kinnitas Härmand pressiteate teel.
Õigusloomepoliitika põhialustes on jätkuvalt kesksel kohal kaasav ja tõendusel põhinev õigusloome, millele esitatavad nõuded peavad tagama, et loodavad seadused on põhiseaduspärased ning suurendavad riigi konkurentsivõimet, heaolu ja turvalisust.
Varasemast selgemalt on rõhutatud õigusloome mahu vähendamise vajadust ning uuenduslike meetodite kasutamist, näiteks tehisintellekti kaasamist õigusaktide mõjuanalüüsidesse. Ühtlasi peavad kõik õiguslikud lahendused olema kasutatavad digiühiskonnas ning toetama selle arengut.
Õigusloomepoliitika põhialustes märgitakse, et väljatöötamiskavatsus on seadusloome esimene etapp, millest erandite tegemine on lubatud vaid avaliku huvi korral. Kai Härmandi hinnangul on oluline, et riigikogu ei võtaks tulevikus menetlusse seaduseelnõu, mis hea õigusloome põhimõtetele ei vasta. «Riigikogu ei peaks võtma menetlusse selliseid eelnõusid, mille kohta ei ole koostatud väljatöötamiskavatsust ja mille seletuskirjas ei ole seda avaliku huviga põhjendatud. Ühiskonna jaoks on samavõrra olulised nii eelnõude sisu kui ka õigusloome protsess. Seadused peavad põhinema teadmusel ja õigusloome protsess peab olema läbipaistev ja kaasav,» rääkis Härmand.