/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2011/01/19/501216t1h8268.jpg)
Tallinna Ülikooli poliitikateadlase Tõnis Saartsi väitel ei annaks Kaarel Tarandi idee panna erakondade liikmed rohkem liikmemaksu maksma soovitud tulemust ehk ei aktiveeriks neid piisavalt.
Saarts: Tarand eksib, liikmemaks ei aktiveeri parteilast
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Liikmemaksud olid parteide rahastamise peamine allikas umbes pool sajandit tagasi, kui kulutused valimiskampaaniatele olid võrreldes tänasega tühised ning parteidesse kuulumise määr üsna kõrge,» meenutas Saarts.
Tänapäeval on liikmemaksude osakaal erakondade rahakotis järjest vähenenud ning seda ka Lääne-Euroopa demokraatiates - liikmemaksude asemele on tulnud riigieelarveline rahastamine.
«Olen nõus, et liikmemaksude osa võiks Eestis olla mõnevõrra suurem, sest võrreldes Lääne-Euroopaga on ta tõesti üsna tilluke,» kommenteeris Saarts Tarandi ideed. «Samas rõhutan, et arusaam, nagu saaks parteisid moodsal meediaajastul peaasjalikult rahastada liikmemaksudest, kuulub pigem Pätsu-aega.»
Ideel, et riiklik erakondade rahastamine võiks sõltuda liikmemaksudest, võiks Saartsi väitel jumet olla, kuid sellega kaasneb kaks suurt aga – esiteks ei oleks erakonnad elu sees ideega nõus ning teiseks ei anna idee tõenäoliselt soovitud tulemust.
«Meil tuleks küsida, kas kõrgem liikmemaksu tasumine on siiski see stiimul, mis paneb parteiliikmeid endale agaramalt nõutama suuremat sõnaõigust erakonnas ning vähendab partei keskkontori mõju,» rääkis Saarts.
«Kahtlen selles, sest täpselt samasugused probleemid, et väike grupp haarab võimu ning partei lihtliikmed vaatavad seda kõike passiivselt pealt, kummitasid ka neid erakondi, mis olidki omal ajal peamiselt liikmemaksudest rahastatavad,» märkis Saarts.
Ta soovitas huvilistel lugeda näiteks saksa ühiskonnateadlase Robert Michelsi analüüsi, kuidas parteid toimisid umbes 100-aastat tagasi – suuresti samad mured ja probleemid.
Saartsi väitel on võtmeküsimus siinkohal hoopis ühiskondlikud hoiakud.
«Erakonnasisene demokraatia näib Eestis olevat üksikute intellektuaalide ja ajakirjanike murelaps. Tavavalijale see temaatika tegelikult korda ei lähe,» tõdes ta.
«Eesti valija hindab parteide juures nende efektiivsust ja jõulisust palju enam, kui nende seesmist demokraatlikkust. Kuidas muidu seletada, et valimistest valimistesse on kõige edukamateks osutunud kaks kõige tsentraliseerituma juhtimisstiiliga parteid Eestis: Keskerakond ja Reformierakond?»
Seega pole tema sõnul küsimus, kuidas taaselustada poole sajandi vanuseid parteide rahastamise mudeleid, vaid kuidas panna avalikkust järjest häälekamalt nõudma demokraatiat – seda nii parteide sees, vaid ka väljaspool neid.
Ta pakkus, et vahetu lahendus oleks liikmemaksude sissenõutamise asemel kontrolli tõhustamine erakondade rahaasjade üle üldplaanis.
«Lõpuks ometi tuleks luua kontrollorgan, kellel on tõepoolest autoriteeti, pädevust ja volitusi reegleid rikkunud erakondi n-ö tõsiselt liistule võtta. Seni, kuni avalikkus sellise kontrollorgani asutamist piisavalt häälekalt ei nõua, ei hakka erakonnad selles suunas ka liigutama,» leidis Saarts.