/nginx/o/2012/03/12/1007508t1h7bf4.jpg)
/nginx/o/2011/08/29/726946t1h3cb4.jpg)
Kaarel Tarandi erakondade rahastamise reformi ideed edasi mõelnud sotsioloog Andrus Saar avastas endalegi üllatuseks, et partei on Eesti kõige tulusam ettevõtluse vorm.
Andrus Saar: erakond on kõige tulusam ettevõtluse vorm
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Ärimaailmas on paljude projektide puhul nõutav teatud omaosalus,» rääkis Saar Postimehele, märkides, et väiksemast kui kümneprotsendilisest omapanusest ei ole ta kuulnud.
Innustatuna Tarandi ideest panna erakondade sissetulekud sõltuma rohkem liikmemaksust tekkis Saarel küsimus, kui suur on erakondade eelarves nende omaosaluse suhe riigilt saadud toetusrahasse.
«Tegin arvutuse ning selle kohaselt koguvad erakonnad liikmemakse maksimaalselt 100 000 eurot aastas,» kõneles Saar.
Kui vaadata suhet, kui palju erakonnad oma liikmemaksudega panustavad poliitika tegemisse ja kui palju annab riik nendele raha, on tulemus Saare sõnul masendav.
«Erakondade omaosalus moodustab maksimaalselt vaid 1,8 protsenti. See on Eesti kõige tulusam ettevõtluse vorm,» hindas ta.
Saare hinnangul peab see suhe oluliselt muutuma ehk omaosalus kasvama.
«Arvan, et kui erakonnad soovivad oma maailmavaadet elanikkonnale peale suruda, siis oleks naeruväärne arvata, et nad peaksid saama seda teha taolise väikse omaosalusega,» kõneles Saar.
«Erakonnad ei peaks lesisklema sulgpatjadel. Nad peavad võitlema oma eksistentsi eest nagu teisedki organisatsioonid, kes soovivad oma ideoloogiat levitada. Ise tuleb panustada.»
Ta märkis, et loomulikult peab eksisteerima siinjuures n-ö äraostmist välistav puhver, kuid leidis teisalt, et parteikontorid ei pea olema maksumaksja rahadega ülal peetud.
Ta täpsustas, et tema arvutuste puhul on tegu optimistliku numbriga, sest Keskerakonna liikmemaksust laekunud tulu andmed ei olnud kättesaadavad ja ta siinkohal pigem liialdas kui vastupidi.
«Arvutamisel kasutasin erakondade kõige kõrgemaid liikmemaksu määrasid. See tähendab, et tegelikkuses erakonnad liikmemaksudena sedavõrd suurt summat ei kogu eales,» märkis Saar.
Ta arvutas ühtlasi, kas erakonnad on oma liikmemaksudest võimelised viieinimeselist kontorit ülal pidama. Selleks arvestas ta, et iga töötaja saab Eestimaa keskmist palka, tegu on väikse 70-ruutmeetrilise kontoriga, ning surus kulud minimaalseks (autode kulusid näiteks ei arvestanud üldse).
«Tulemus on masendav. Suurimat liikmemaksu koguv erakond saaks oma liikmemaksudest ülal pidada vaid 2-3 inimest. Need arvud kõnelevad rohkem kui oletada võis,» leidis Saar.
Eestis on vaid kaks parteid?
Sotsioloog märkis ka, et erakondade rahastamise järelevalvekomisjoni liikme Kaarel Tarandi probleemipüstitus omab märksa laiemat tähendust kui ainult parteide rahastamine.
«Teatavasti peab seaduse kohaselt iga registreeritud erakonna hingekirjas olema vähemalt 1000 liiget. Liikmelisuse üheks loomulikuks tunnuseks on erakonna liikmemaksu tasumine,» rääkis Saar.
Kui seada kriteeriumiks, et erakond on see, kus pole mitte tuhat liiget, vaid tuhat liikmemaksu tasuvat liiget, siis märkis Saar, et Eestis on vaid kaks parteid – Kesk- ja Reformierakond.
Ta tõdes, viidates Postimehes novembri lõpus ilmunud ja Kaarel Tarandi arvamusloo juures toodud andmetele, et IRL ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond ei kvalifitseeru selles plaanis erakonnaks, sest neil on vähem kui 1000 maksvat liiget.
«Reformierakond ületab liikmemaksumaksjatena neid erakondi rohkem kui neljakordselt,» märkis sotsioloog. Kuigi Keskerakonna kohta andmed puuduvad, pidas Saar üsna reaalseks, et nende number on siiski tuhandest suurem.
Alampiiriks 1000 maksvat liiget
Tema sõnul võiks tuhande maksu ära maksnud liikme nõue olla riigilt toetuse saamise eeltingimus.
«Arvan, et iseäranis nende erakondade puhul, mis saavad riigilt prisket toetust, peaks kehtima reegel, et vähemalt 1000 liiget oleksid erakonna liikmemaksu tasunud,» leidis Saar.
«Liikmemaksud on tegelikult üsna väikesed - roheliste erakonna aastamaks moodustas umbes 1 protsendi keskmisest aastapalgast ja see oli suurim teiste erakondade seas,» väitis ta. Erakond Eestimaa Rohelised tõstis nimelt tänavu oma aastase liikmemaksu 120 euro peale.
«Ei usu, et need, kes soovivad tulihingeliselt toetada mingit maailmavaadet, peaksid seda maksu ülikõrgeks,» leidis Saar.
Ta tegi ettepaneku lugeda need, kes liikmemaksu ei maksa, lihtsalt toetajateks. «Erakondade puhul peaks nende toetajaskonna jagama kaheks: liikmed ja toetajaskond või vabatahtlikud. Toetajaskonda ei saaks liikmeteks pidada. »