Viimne elulootus vanalinnas: rattabrigaad päästab surmasuust

Jalgratastel kiirabitöötajad Maarja Kängsep (vasakul) ja Kaido Voogla kontrollimas vabal hetkel Tallinnas Raekoja platsil varustuse seisukorda. Vanalinna munakivitänavad põrutavad sageli üht-teist paigast. Kängsepa käes on kaelalahas. Foto: Erik Tikan

Tallinnas ei maksa imestada, kui elu tundub rippuvat juuksekarva otsas ning kiirabiauto asemel saabuvad teile eluvaimu sisse puhuma kaks jalgratturit. Ausõna, nad teavad väga hästi, mida teevad. Ent sageli, mis seal salata, pole ka nende ülikiirest tegutsemisest piisanud...

Järsku hakkas kiire. Aega reageerida oli üksainus minut.

Aeg läks!

See oli Delta taseme väljakutse, mille häirekeskus edastas. Selline, mis ei kannata ootamist.

«Kas vastab kõnetamisele või äratamisele?» kõlab küsimus, mille järgi häirekeskus kellegi olukorda hindab.

«Ei vasta,» ütles keskusse helistanu.

See tähendas, et Kaido Voogla ja Maarja Kängsep, kummalgi punakollane vest seljas ja kiiver peas, hüppasid Harju tänava kartulivagude kõrvalt jalamaid sadulasse ning keerasid siis Müürivahe tänavale. Appikutse tuli hoonesse number 14.

Seal, nagu kohale jõudes selgus, asub Valli baar. Kuulus selle poolest, et väidetavalt ainsana Tallinna baaridest on seal suurel määral säilinud algne, 1970ndate teise poole interjöör: puitlaudisega ruumi keskel kõrgumas lett, mille ümber peale pukkide suurt rohkem ei mahugi. Ilmselt mitte ainult kuulus, vaid legendaarnegi baar: selle värvikatest kundedest väntasid Peeter Sauter ja Manfred Vainokivi kümnendi eest koguni tõsielufilmi.

Vaevalt minut kuluski, kuni Voogla ja Kängsep jalgratastel Valli baari ette jõudsid.